TAGAKIUSAMINE, PIINAMINE JA JULMUS

Kuivagu Abu Lahabi käed

Meie isand Prohveti maja asus kahe raevuka ebajumalakummardaja – Abu Lahabi ja Ukba ibn Abi Muaiti – majade vahel. Nad püüdsid igal võimalusel meie armsale Prohvetile kurja teha. Öösiti viskasid nad isegi loomade vatsu meie isand Allahi Sõnumitooja ukse ette. Tema onu Abu Lahab ei piirdunud sellega – ta piinas teda, loopides tema pihta kive oma naabri Adi majast.

Tema naine Umm Džamil ei jäänud temast sugugi maha: ta korjas okkalisi oksi ja puistas neid teedele, kus Allahi Sõnumitooja pidi käima, et need torkaksid tema õnnistatud jalgu. Kui Abu Lahab ühel päeval kallas kaasa toodud mustust meie isand Prohveti ukse ette, nägi seda hazrat Hamza. Ta jooksis kohe sinna, haaras kinni oma vennast Abu Lahabist ja kallas toodud mustuse talle pähe.

Pärast neid Abu Lahabi ja tema naise kurjategusid ilmutati nende kohta suura Tabbat, mis algab sõnadega: „Kuivagu Abu Lahabi käed, ja need kuivasidki…“ Kui Abu Lahabi naine Umm Džamil kuulis, et nende kohta on ilmutatud suura, hakkas ta meie isand Prohvetit otsima. Kui ta sai teada, et Prohvet on Kaaba juures, võttis ta suure kivi ja läks sinna. Hazrat Abu Bakrile oli just sel ajal osaks saanud au Prohvetiga vestelda.

Kui Abu Bakr nägi Umm Džamili kivi käes tulemas, ütles ta: „Oo Allahi Sõnumitooja! Umm Džamil tuleb. Ta on väga kuri naine, ma kardan, et ta teeb sulle halba. Kas sa ei võiks kõrvale tõmbuda, et sa haiget ei saaks?“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Ta ei saa mind näha.“ Umm Džamil jäi hazrat Abu Bakri ette seisma ja lausus need alatud sõnad: „Oo Abu Bakr! Ütle kiiresti, kus see su sõber on! Ta on teinud minu ja mu mehe kohta pilkelaule ja meid halvustanud. Kui tema on luuletaja, siis oleme ka mina ja mu mees luuletajad. Vaata, nüüd teen ka mina tema kohta pilkelaulu. Me hakkame talle vastu, ei tunnista tema prohvetlust ega salli tema usku. Ma vannun: kui ma oleksin teda näinud, oleksin selle kivi talle vastu pead löönud…“ Kui hazrat Abu Bakr ütles: „Minu isand ei ole luuletaja ega ole sinu kohta pilkelaulu teinud“, läks Umm Džamil minema. Hazrat Abu Bakr pöördus meie isand Prohveti poole ja küsis: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas ta sind ei näinudki?“ Prohvet vastas: „Ta ei näinud mind. Allah Kõigekõrgem tegi nii, et ta silmad mind ei näinud.“2

Meie isand Prohveti õnnistatud tütardest oli hazrat Umm Kulsum kihlatud Abu Lahabi poja Utaibaga ja hazrat Rukajja tema teise poja Utbaga, kuid nad ei olnud veel abiellunud.

Kui suura Tabbat ilmutati, tegid Põrgusse määratud Abu Lahab, tema naine ja kuraišlaste mõjukad mehed Utbale ja Utaibale ettepaneku: „Tema tütreid võttes olete te tema koormat kergendanud. Lahutage tema tütardest, et tal oleks raske. Me võtame teile kuraišlaste seast iga tüdruku, keda iganes te tahate.“ Nad nõustusid ja ütlesid: „Hea küll, me lahutasime.“ Alatu Utaiba läks veelgi kaugemale: ta tuli Prohveti (sallallahu taala alaihi va sallam) juurde ja solvas teda sõnadega: „Oo Muhammed! Ma ei tunnista ei sind ega sinu usku. Ka sinu tütrest olen ma lahutanud. Edaspidi ei armasta sina mind ega mina sind! Ei tule sina minu juurde ega mina sinu juurde!“ Siis tormas ta meie armsa Prohveti kallale ja haaras kinni tema õnnistatud kraest. Ta rebis tema särgi lõhki ja solvas teda. Selle peale palus meie armas Prohvet tema vastu: „Oo mu Issand! Saada tema kallale üks Sinu metsloomadest!“ Kui õnnetu Utaiba läks ja rääkis isale, mis oli juhtunud, ütles Abu Lahab: „Ma kardan Muhammedi palvet mu poja vastu.“ Mõne päeva pärast saatis Abu Lahab oma poja Utaiba kaubaasjus Damaskusesse. Karavan peatus öömajale paigas nimega Zarka. Ümberringi hakkas hiilima lõvi. Niipea kui Utaiba seda nägi, ütles ta: „Häda mulle! Ma vannun, et Muhammedi (alaihis-salam) needmine on täide läinud! See lõvi sööb mu ära! Kuigi ta ise on Mekas, on ta minu tapja!“ Peagi lõvi kadus. Utaiba pandi magama kõrgemale kohale. Öösel tuli lõvi tagasi. Ta nuuskis karavani inimesed ükshaaval läbi, jõudis Utaiba juurde ja hüppas talle peale. Ta rebis tal kõhu lõhki, haaras tal peast ja tappis ta jubeda hammustusega. Utaiba karjus surres: „Kas ma ei öelnud teile, et Muhammed on kõigist inimestest kõige tõerääkivam?“ Kui Abu Lahab kuulis, et lõvi oli tema poja lõhki kiskunud, nuttis ta ja ütles: „Kas ma ei öelnud teile, et ma kardan Muhammedi palvet mu poja vastu?“3

„Kuivagu Abu Lahabi käed (hukkugu ta), ja need kuivasidki. Ei toonud talle kasu tema vara (mille ta isalt päris) ega see, mis ta teenis. Ta läheb leegitsevasse tulle ja tema naine, puudekandja, keerutatud köis kaelas“ Tabbat: 1–5

Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) kutsus inimesi igavesse õndsusse ja püüdis neid Põrgus põlemisest päästa, kutsudes neid uskuma Allah Kõigekõrgema olemasolusse ja ainsusse. Ebajumalakummardajad aga jätkasid ebajumalate teenimist, öeldes: „See on meie isade usk.“ Meie isand Prohvet kutsus neid elama inimväärset elu, olema väärikad ja aulised, vabanema väärtusetusest ja tõusma kõrgetele, ülevatele astmetele. Kuid nemad jäid kangekaelselt endale kindlaks. Abu Lahab oli esimene nende seas, kes teda solvasid ja piinasid. Ta käis pidevalt Allahi Sõnumitoojal kannul ning püüdis inimesi tema kuulamisest eemale peletada ja nende meeltesse kahtlust külvata. Iga kord, kui meie isand Allahi Sõnumitooja ütles koosolekupaikades ja laatadel: „Oo inimesed! Öelge La ilaha illallah, et te pääseksite!“, tuli ta kohe tema järel ja ütles: „Oo inimesed! See, kes teiega rääkis, on minu vennapoeg. Hoiduge tema sõnu uskumast. Püsige temast eemal!“

Ühel päeval sooritas Muhammed alaihis-salam auväärse Kaaba juures namazi. Seitsmeliikmeline ebajumalakummardajate salk kuraišlaste mõjukate meeste seast tuli ja istus Allahi Sõnumitooja lähedale. Nende seas olid Abu Džahl, Šaiba ibn Rabia, Utba ibn Rabia ja Ukba ibn Abi Muait. Ümberringi vedelesid eelmisel päeval tapetud kaameli jäänused ja vats. Alatu Abu Džahl pöördus oma kaaslaste poole ja tegi inetu ettepaneku: „Kes teist võtab selle kaameli vatsa ja paneb selle Muhammedile õlgade vahele, kui ta laskub sadždasse (maani kummardusse namazis)?“ Ukba ibn Abi Muait, nende seast kõige julmem, metsikum, halastamatum ja õnnetum, tõusis kohe püsti ja ütles: „Mina teen seda.“ Ta pani vatsa koos kogu selle sisuga Prohveti õnnistatud õlgadele, kui too oli sadždas. Ebajumalakummardajad vaatasid pealt ja naersid laginal. Meie isand Prohvet pikendas oma sadždat ega tõstnud oma õnnistatud pead. Sel ajal nägi juhtunut Abdullah ibn Masud, üks õilsatest kaaslastest. Ta jutustas sellest sündmusest nõnda:

„Kui ma nägin Allahi Sõnumitoojat sellises seisus, tõusis mul veri pähe. Kuid mul ei olnud rahvast ega hõimu, kes oleks mind ebajumalakummardajate eest kaitsnud. Ma olin üksik ja nõrk. Sel hetkel ei olnud mul jõudu isegi rääkida. Ma seisin ja vaatasin Allahi Sõnumitoojat sügavas kurbuses.

Oh, kui mul oleks siis olnud jõudu või kaitsjat, kes oleks mind ebajumalakummardajate eest hoidnud, et ma oleksin saanud selle, mis nad Sõnumitooja alaihis-salam õnnistatud õlgadele panid, maha tõsta ja minema visata! Kui ma nõnda seisin ja ootasin, anti sellest teada Allahi Sõnumitooja tütrele hazrat Fatimale. Fatima oli tollal veel väike. Ta tuli joostes ja viskas maha selle, mis oli tema isa õlgadel. Ta ütles neile karme sõnu ja needis neid, kes olid tema isaga nii talitanud. Meie isand Allahi Sõnumitooja lõpetas oma namazi, nagu poleks midagi juhtunud, ja ütles kolm korda:

‚Oo Allah! Ma jätan selle kuraišlaste salga Sinu hooleks! Oo Allah! Ma jätan Abu Džahli, Amr ibn Hišami, Sinu hooleks! Oo Allah! Ma jätan Utba ibn Rabia Sinu hooleks! Oo Allah! Ma jätan Šaiba ibn Rabia Sinu hooleks! Oo Allah! Ma jätan Ukba ibn Abi Muaiti Sinu hooleks! Oo Allah! Ma jätan Umajja ibn Halafi Sinu hooleks! Oo Allah! Ma jätan Valid ibn Utba Sinu hooleks! Oo Allah! Ma jätan Umara ibn Validi Sinu hooleks!’

Seda needmist kuuldes lakkasid ebajumalakummardajad naermast. Nad hakkasid kartma, sest nad uskusid, et Baitullahis tehtud dua võetakse vastu. Meie isand Prohvet ütles Abu Džahlile: ‚Ma vannun Allahi nimel: kas sa loobud sellest või laseb Allah Kõigekõrgem sinu peale õnnetuse langeda!’ Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et ma nägin Badri lahingus, kuidas igaüks neist, keda Allahi Sõnumitooja nimepidi nimetas, tapeti ja maha paisati ning kuidas nad visati Badri auku nagu kuumuses haisema läinud raibe.“

Ühel päeval ütles Abu Džahl Baitullahis kuraišlastest ebajumalakummardajatele: „Oo kuraišlased! Te näete, et Muhammed ei lakka laitmast meie usku, halvustamast meie ebajumalaid ja meie isasid, kes neid teenisid, ning pidamast meid rumalateks. Ma vannun teie ees: homme, kui ta siia tuleb ja namazi ajal sadždasse laskub, löön ma talle vastu pead nii suure kiviga, et vaevu jaksan seda kanda. Pärast seda kaitske mind Abdulmuttalibi poegade eest või ärge kaitske. Kui ma olen ta tapnud, tehku tema sugulased minuga, mida tahavad…“ Seal olnud ebajumalakummardajad õhutasid teda: „Tapa ta ainult ära, ja me vanume, et kaitseme sind ega anna sind kellelegi välja!“ Hommikul tuli Abu Džahl Kaaba juurde, hiiglaslik kivi käes. Ta istus ebajumalakummardajate juurde ja hakkas ootama. Nagu ikka, tuli meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) Baitullahisse ja hakkas namazi sooritama. Abu Džahl tõusis ja läks Allahi Sõnumitooja poole, et teda kiviga lüüa. Kõik ebajumalakummardajad jälgisid pinevalt, mis toimub. Kui Abu Džahl Allahi Sõnumitoojale lähenes, hakkas ta äkki värisema. Suur kivi kukkus tal käest maha, ta nägu läks tuhkhalliks ja ta taganes suures hirmus. Ebajumalakummardajad tulid imestunult tema juurde ja küsisid: „Oo Amr ibn Hišam! Räägi, mis juhtus!“ Abu Džahl vastas: „Just siis, kui ma tõstsin kivi, et teda tappa, ilmus mu ette raevukas kaamel. Ma vannun, et ma pole oma elus näinud nii pikajalgset, teravahambulist ja hirmuäratavat kaamelit ega sellisest kuulnudki. Kui ma oleksin veel pisut lähemale läinud, oleks ta mind kindlasti tapnud.“ Järgmisel päeval kogus Abu Džahl taas ebajumalakummardajad kokku ja küsis: „Kas Abdullahi orb sooritab siin namazi ja hõõrub oma nägu vastu mulda?“ Nad vastasid: „Jah.“ Abu Džahl, kes just seda vastust oli oodanud, ütles: „Kui ma näen teda nõnda tegemas, purustan ma tema pea oma jalaga.“ Ühel päeval seisis prohvetite isand Kaaba juures namazis. Abu Džahl istus oma sõpradega. Ta tõusis ja läks Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) poole. Ta jõudis päris lähedale. Kuid äkki hakkas ta, käsi üle näo pühkides, põgenema. Ebajumalakummardajad läksid tema juurde ja küsisid: „Mis sinuga juhtus?“ Abu Džahl vastas: „Meie vahele tekkis tulekaev. Kui ma nägin, et mingid inimesed mu kallale tungivad, pöörasin ma tagasi.“ Iga kord, kui niisugused mõjukad ebajumalakummardajad nagu Valid ibn Mugira, Abu Džahl (Amr ibn Hišam), Asvad ibn Muttalib, Umajja ibn Halaf, Asvad ibn Abd Jagus, As ibn Vail ja Haris ibn Kais Allahi Sõnumitoojat nägid, pilkasid nad teda ja ütlesid: „Tema arvab ka, et ta on prohvet ja et tema juurde tuleb Džibril.“ Ühel päeval, kui Habib al-akram nende sõnade pärast väga kurvastas, tuli Džibril alaihis-salam ja tõi mõned pühad salmid. Tähenduse järgi:

„(Oo Minu Sõnumitooja!) Tõesti, ka enne sind saadetud prohveteid pilgati. Kuid neid, kes neid (prohveteid) pilkasid, piiras igast küljest õnnetus ja karistus nende pilkamise palgaks.“4 „Tõesti, Me piisame sulle nende vastu, kes sind pilkavad – nende vastu, kes tunnistavad Allah Kõigekõrgema kõrval teist jumalat. Peagi saavad nad teada (mis neid ees ootab). Me teame tõesti, et sinu rind kitseneb ja süda on raske nende sõnade pärast (sellepärast, et nad omistavad Allahile kaaslasi, laimavad Püha Koraani ja pilkavad sind).“5

„Oo Abu Džahl! Ma vannun Allahi nimel: kas sa loobud sellest või laseb Allah Kõigekõrgem sinu peale õnnetuse langeda“ Meie armas Prohvet Muhammed alaihis-salam

Ühel päeval, kui Universumi Sultan tegi Kaaba al-Muazzama ümber tavafi, tuli Džibril alaihis-salam ja ütles: „Mulle on antud käsk nendega (nendega, kes sind pilkavad) arveid õiendada.“ Peagi möödus nende eest Valid ibn Mugira. Džibril alaihis-salam küsis Prohvetilt: „Milline inimene on see, kes siit möödub?“ Meie isand Prohvet vastas: „Ta on üks Allah Kõigekõrgema halvimaid teenreid.“ Siis osutas Džibril alaihis-salam Validi jalale ja ütles: „Temaga olen ma arved õiendanud!“ Veidi hiljem möödus As ibn Vail. Kui Džibril oli ka tema kohta küsinud ja saanud sama vastuse, osutas ta tema kõhule ja ütles: „Ka temale olen ma tema koha kätte näidanud!“ Kui möödus Asvad ibn Muttalib, osutas ta tema silmadele ning Abd Jagusi nähes tema pea poole. Ja kui möödus Haris ibn Kais, osutas ta tema kõhule. Siis ütles ta: „Oo Muhammed! Allah Kõigekõrgem päästis sind nende kurjusest. Peagi tabab igaüht neist õnnetus.“

As ibn Vail sai jalga okka. Ükskõik kui palju ravimeid ta ka ei tarvitanud, miski ei aidanud. Lõpuks paistes ta jalg üles ja muutus jämedaks nagu kaameli kael ning ta suri, karjudes: „Muhammedi Allah tappis mu!“

Asvad ibn Muttalib jäi pimedaks. Džibril alaihis-salam hävitas ta, lüües tema pea vastu puud.

Kui Asvad ibn Abd Jagus viibis paigas nimega Bad as-Samum, muutusid tema nägu ja keha süsimustaks. Kui ta koju tuli, ei tundnud pere teda ära ja ajas ta uksest minema. Ta suri meeleheites, pead vastu oma maja ust tagudes.

Haris ibn Kais oli söönud soolakala. Janu piinas teda üha enam. Ükskõik kui palju vett ta ka ei joonud, janu ei kustunud. Lõpuks ta lõhkes. Valid ibn Mugirale aga tungis raudkild sääremarja. Tema haav ei paranenud. Ta kaotas palju verd ja suri, karjudes: „Muhammedi Allah tappis mu!“

Nõnda sai igaüks neist selle, mida ta oli ära teeninud. Pühades salmides on ka teatatud, et ebajumalakummardajad jäävad igaveseks Põrgusse. Ühel päeval juhtus Hakam ibn Abul As meie armsale Prohvetile (sallallahu alaihi va sallam) vastu tulema. Kui Prohvet oli temast möödunud, irvitas Hakam Allahi Sõnumitooja selja taga, väänates suud, nägu ja keha.

Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) nägi seda prohvetluse valgusega, ja kui ta tegi dua, et Hakam selliseks jääkski, haaras Hakami keha värin ning ta jäi selliseks elu lõpuni.

Õilsate kaaslaste piinamine

Ebajumalakummardajad ei piinanud ainult meie isand Prohvetit; nad piinasid ka tema kuulsusrikkaid kaaslasi (radijallahu anhum). Eriti valisid nad välja vaesed ja kaitsetud; nad rõhusid ja piinasid neid kõhklemata nii, et seda ei saa isegi ette kujutada. Kõige rohkem kannatasid piinamiste all Bilal al-Habaši, Zinnira Hatun, Habbab ibn Aratt, Ammar ibn Jasir ja tema perekond (radijallahu anhum adžmain). Mõnda neist põletasid nad päikese käes kuumaks läinud kividega, teisi hoidsid näljas ja janus ning piinasid, öeldes: „Loobu Muhammedi usust!“ Kuid nemad talusid kõiki neid väljakannatamatuid kannatusi ega loobunud kunagi islamist.

Allah on üks, Allah on üks

Hazrat Bilal, ebajumalakummardaja Umajja ibn Halafi ori, oli saanud moslemiks Abu Bakr as-Siddiku kaudu. Kuna Umajja armastas oma kaheteistkümnest orjast kõige rohkem Bilali, oli ta pannud ta ebajumalate koja valvuriks. Kui hazrat Bilal moslemiks sai, pani ta kõik ebajumalate kojas olevad ebajumalad sadžda asendisse. Kui see uudis Umajjani jõudis, haaras teda suur õudus. Ta kutsus Bilali enda juurde ja küsis: „Sa olevat saanud moslemiks ja teed sadždat Muhammedi Issandale, on see nii?“ Hazrat Bilal vastas: „Jah. Ma teen sadždat Allah Kõigekõrgemale, kes on suur ja ülev.“ Kui Umajja sai selle vastuse, mis talle ei meeldinud, hakkas ta Bilali kohe kiusama ja piinama. Keskpäeval, kui päike oli otse pea kohal, võttis ta Bilali alasti ja põletas teda, pannes tema paljale kehale kuumusest kõrvenenud kive. Kui ta oli osa tulikuumi kive laotanud tema seljale ja teised kuhjanud tema kõhule, ütles ta: „Loobu islamist! Usu ebajumalatesse Lati ja Uzzasse!“ Kuid hazrat Bilal tunnistas iga kord oma usku, öeldes: „Allah Kõigekõrgem on üks! Allah Kõigekõrgem on üks!“

Mida rohkem Umajja ibn Halaf tema kannatlikkust nägi, seda enam ta raevus ning vigastas ja piinas tema keha, lohistades teda üle okaste. Hazrat Bilal ei pannud tähele oma kehast ojana voolavat verd, vaid ütles: „Oo Allah! Ma olen rahul sellega, mis tuleb Sinult! Oo Allah! Ma olen rahul sellega, mis tuleb Sinult!“ ning püsis kindlalt oma usus (iman). Hazrat Bilal jutustas oma seisundist nõnda:

„Kuri Umajja sidus mind päeva palavuses kinni ja piinas mind öösel. Oli kuum päev. Nagu ikka, hakkas ta mind jälle piinama. Iga kord, kui ta, tahtes mind islamist taganema sundida, ütles: ‚Teeni meie ebajumalaid! Salga Muhammedi Allahit, salga Teda, salga Teda!’, ütlesin mina: ‚Allah on üks! Allah on üks!’ Et oma viha välja valada, pani ta sel päeval mulle rinnale väga suure kivi. Sel hetkel kaotasin ma teadvuse. Kui ma meelemärkusele tulin, nägin, et kivi oli minu pealt ära võetud ja päike oli pilve taha läinud. Ma tänasin Allah Kõigekõrgemat ja ütlesin endamisi: ‚Oo Bilal! Kõik, mis tuleb Ülevalt Allahilt, on ilus ja hea.‘“

Ühel teisel päeval viis Umajja ibn Halaf Bilal al-Habaši jälle välja, et teda piinata. Ta võttis tal riided seljast, jättes talle ainult aluspüksid, pani ta lõõskavas kuumuses tulisele liivale pikali ja kuhjas tema peale kive. Ebajumalakummardajad kogunesid ja piinasid teda julmalt, öeldes: „Kui sa oma usust ei loobu, tapame su!“ Nende väljakannatamatute piinade all ütles ta: „Allah on üks! Allah on üks!“ Sel ajal möödus sealt meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam). Nähes Bilal al-Habaši seisundit, kurvastas ta väga ja ütles: „Allah Kõigekõrgema nime lausumine päästab sind.“

Varsti pärast seda, kui ta oli koju tagasi pöördunud, tuli tema juurde hazrat Abu Bakr. Prohvet rääkis Abu Bakrile piinadest, mida Bilal al-Habaši pidi taluma, ja ütles: „Ma olen väga kurb.“ Hazrat Abu Bakr läks kohe sinna. Ta ütles ebajumalakummardajatele: „Mida te võidate, kui Bilaliga nõnda käitute? Müüge ta mulle.“ Nad vastasid: „Me ei müüks teda, isegi kui sa annaksid meile maailmatäie kulda. Kuid me võime ta vahetada sinu orja Amiri vastu.“ Amir, hazrat Abu Bakri ori, ajas tema kaubaasju ja teenis palju raha. Lisaks oma isiklikule varale oli tal kümme tuhat kuldraha. Ta oli hazrat Abu Bakri abiline ja ajas kõiki tema asju. Kuid ta oli uskmatu ja jäi kangekaelselt oma uskmatuse (kufr) juurde. Hazrat Abu Bakr ütles: „Ma annan teile Bilali eest Amiri koos kogu tema vara ja rahaga.“ Umajja ibn Halaf ja teised ebajumalakummardajad rõõmustasid väga ja ütlesid: „Me pettsime Abu Bakrit.“

„(Oo Minu Sõnumitooja!) Tõesti, ka enne sind saadetud prohveteid pilgati. Kuid neid, kes neid (prohveteid) pilkasid, piiras igast küljest õnnetus ja karistus nende pilkamise palgaks“ Al-Anam: 10

Hazrat Abu Bakr tõstis kohe rasked kivid Bilal al-Habaši pealt ära ja aitas ta püsti. Julmade piinade tõttu oli Bilal al-Habaši väga nõrgaks jäänud. Hazrat Abu Bakr võttis tal käest kinni, viis ta otse meie armsa Prohveti juurde ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Täna vabastasin ma Bilali Allahi heameeleks.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja rõõmustas väga. Ta tegi Abu Bakri eest palju dua. Sel ajal tõi Džibril alaihis-salam suura al-Lail 17. ja 18. püha salmi, mis kuulutasid rõõmusõnumit, et Abu Bakr on Põrgust kaugel. Nendes pühades salmides on tähenduse järgi öeldud: „See (nagu hazrat Abu Bakr), kes on väga jumalakartlik (hoidub Allahile kaaslaste omistamisest ja pattudest) ning kulutab oma vara heategudeks, et olla puhas Allah Kõigekõrgema ees (ja pälvida jumalik lubadus), hoitakse sellest (Põrgust) eemal.“

Kujuteldamatu piinamine

Hazrat Habbab ibn Aratt oli samuti üks neist, keda piinati, et ta oma usust loobuks. Ka hazrat Habbabil ei olnud kedagi, kes tema eest hoolitseks. Ta oli ebajumalakummardajast naise Umm Anmari ori.

Kuna tal ei olnud sugulasi, kes oleksid teda kaitsnud, kogunesid ebajumalakummardajad, võtsid tema õnnistatud keha paljaks ja kraapisid seda okastega. Mõnikord panid nad tema paljale kehale raudsärgi selga ja jätsid ta päikese kätte seisma. Nad surusid tema paljast keha vastu päikese käes või tules kuumutatud kive ja ütlesid: „Loobu oma usust! Teeni Lati ja Uzzat!“ Habbab püsis kindlalt oma usus ja pani neile vastu, öeldes: „La ilaha illallah, Muhammadun Rasulullah.“

Ühel päeval kogunesid ebajumalakummardajad ja tegid lagedale väljakule lõkke. Nad sidusid hazrat Habbabi kinni ja tõid ta sinna. Nad võtsid ta alasti ja panid ta lõkkele pikali. Nad tahtsid ta kas usust taganema sundida või tules ära põletada. Hazrat Habbab, kes oli pandud selili keset tuld, palus: „Oo Allah! Sa näed mu olukorda, Sa tead mu seisundit. Kinnita usk (iman) mu südames ja anna mulle suurt kannatlikkust!“ Üks ebajumalakummardajatest astus jalaga hazrat Habbabi rinnale. Kuid nad ei teadnud, et Allah Kõigekõrgem kaitseb usklikke.

Aastaid hiljem, kui Habbabilt selle sündmuse kohta küsiti, paljastas ta oma selja, näitas põletusarme ja ütles: „Nad tegid minu jaoks lõkke ja lohistasid mind siis sinna sisse. Selle tule kustutas ainult minu ihu liha.“

Samal ajal kui hazrat Habbabi õues nõnda piinati, kuumutas tema perenaine Umm Anmar rauda tules ja surus seda tema pea vastu, et teda põletada ja usust taganema sundida. Ta talus kõiki neid valusid oma usu pärast; ta ei teinud seda, mida nad temalt nõudsid, ega taganenud oma usust.

Ühel päeval tuli hazrat Habbab meie armsa Prohveti juurde ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Õues põletavad ebajumalakummardajad mind tules, kus iganes nad mind näevad. Kodus põletab mu perenaine Umm Anmar mu pead hõõguva rauaga. Ma anun sinult dua!“ Siis näitas ta põletushaavu oma seljal ja peas. Prohvetil hakkas temast väga kahju. Ta ei suutnud välja kannatada piinu ja ülekohut, mida hazrat Habbab talus, et mitte oma usust taganeda, ja tegi dua: „Oo mu Issand! Aita Habbabit!“ Ülev Allah võttis oma Sõnumitooja dua kohe vastu ja saatis Umm Anmarile kohutava peavalu. Umm Anmar oigas peavalu käes hommikuni. Talle öeldi, et ravi on pea põletamine tules hõõguvaks aetud rauaga. Lõpuks kutsus ta Habbabi ja käskis tal kuumutada raudvarrast tules ja põletada sellega tema pead… Ja hazrat Habbab põletaski rauaga tema pead…

Islami algusaegadel ei pööranud ebajumalakummardajad Habbab ibn Aratti olukorrale erilist tähelepanu. Kuid usklike arv kasvas iga päevaga. Lõpuks olid nad sunnitud asja tõsiselt võtma. Nad suurendasid hazrat Habbabi piinamist. Nad peksid ja haavasid teda üha enam ning piinasid teda lakkamatult.

Kõigele sellele vaatamata ei andnud hazrat Habbab oma usus (iman) kübetki järele. Kuid tagakiusamine ja piinad olid muutunud väljakannatamatuks. Ta rääkis juhtunust Universumi isandale ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas sa ei teeks dua, et me pääseksime piinadest, mida me kannatame?“

Selle peale ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: „Teile eelnenud ummade seas oli inimesi, kelle nahk ja liha kooriti ja kraabiti maha raudkammidega, kuid isegi see piinamine ei suutnud neid nende usust taganema sundida. Neid saeti pealaest alates pooleks, kuid ka see piinamine ei suutnud neid nende usust eemale pöörata. Allah Kõigekõrgem viib selle asja (islami) kindlasti lõpule. Ta teeb selle kõigist usunditest ülemaks, nii et mees, kes ratsutab oma loomal üksinda Sanaast Hadramauti, ei karda kedagi peale Allah Kõigekõrgema ega muretse millegi muu pärast kui selle pärast, et hunt võib tema lammastele kallale tungida. Kuid teie kiirustate.“ Ja ta tegi tema eest dua ja silitas tema selga. Need Allahi Sõnumitooja leebed sõnad, mis on hingedele toiduks ja tervenduseks, leevendasid Habbabi valusid.

Hazrat Habbabil oli küllaltki palju võlgu sisse nõuda, eriti ühelt raevukalt ebajumalakummardajalt, kelle nimi oli As ibn Vail. Ta läks tema juurde, et võlg kätte saada. As ibn Vail ütles Habbabile: „Seni kui sa Muhammedit ei salga, ei saa sa seda, mis sulle kuulub.“ Hazrat Habbab vastas: „Ma vannun Allahi nimel, et ma ei saa iialgi oma Prohvetit tagasi lükata ega salata – ei elu ajal ega siis, kui ma pärast surma oma hauast tõusen. Ma loobuksin kõigest, kuid teda salata ma ei saa.“ Siis ütles As ibn Vail: „Kas meid äratatakse pärast surma ellu? Kui niisugune asi on olemas, siis on mul seal nii vara kui ka lapsed. Sel päeval maksangi sulle võla ära.“

As ibn Vaili nende sõnade peale ütles Allah Kõigekõrgem Püha Koraanis suura Marjam 77.–79. pühas salmis tähenduse järgi: „(Oo Minu Habib!) Kas sa nägid meest (As ibn Vaili), kes salgab Meie salme ja ütleb: ‚Mulle antakse kindlasti vara ja lapsi (Ülestõusmispäeval)’? Kas ta on saanud teadmise gaibist (varjatust), või on ta saanud lubaduse Rahmanilt (Halastajalt)? Ei, nii see ei ole! Me paneme kirja, mida ta ütleb (ja Ülestõusmispäeval nõuame Me selle eest temalt aru)** ning suurendame tema karistust üha enam.“**

Piinamine kuni teadvuse kaotamiseni

Piinates ei teinud ebajumalakummardajad vahet naistel ja meestel. Zinnira Hatun, üks esimesi moslemeid, kellel ei olnud kedagi, kes tema eest hoolitseks, oli samuti orjanaine. Kui ebajumalakummardajad said teada, et ta on moslemiks saanud, hakkasid nad kõhklemata ka teda piinama. Teda sunniti teenima ebajumalaid Lati ja Uzzat, teda kägistati ja piinati, kuni ta ei saanud enam hingata ja kaotas teadvuse. Ometi ei loobunud ta kunagi oma usust ega kuuletunud neile. Eriti palju piinas teda Abu Džahl. Selle tõttu jäi Zinnira pimedaks. Kord ütles Abu Džahl: „Näed nüüd! Lat ja Uzza tegid su pimedaks!“ Oma usu (iman) väljendusena vastas Zinnira Hatun: „Oo Abu Džahl! Ma vannun Allahi nimel, et see ei ole nii, nagu sa ütled. Ebajumalad, keda sa nimetad Latiks ja Uzzaks, ei kõlba millekski; nad ei tea isegi, kes neid teenib ja kes mitte. Kahtlemata on minu Issand võimeline andma tagasi mu silmade valguse ja viima mind tagasi endisesse seisundisse.“

„(Oo Bilal!) Allah Kõigekõrgema nime lausumine päästab sind“ Hadith šarif

Abu Džahl jäi hazrat Zinnira vankumatu usu ees hämmeldunult seisma. Allah Kõigekõrgem võttis Zinnira dua vastu ja tema silmad hakkasid nägema paremini kui varem. Kuigi Abu Džahl ja kuraišlastest ebajumalakummardajad seda nägid, jäid nad kangekaelseks ega uskunud. Pealegi ütlesid nad: „Seegi on nende prohveti nõidus! Kas te ei imesta nende rumalate üle, kes käivad Muhammedi teed? Kui nende tee oleks hea ja õige, oleksime meie seda enne neid järginud. Kas tõesti leidis ori tõe enne meid?“

Selle peale ilmutas Allah Kõigekõrgem suura al-Ahkaf 11. püha salmi, mille tähendus on: „Uskmatud ütlesid usklike kohta: ‚Kui selles (islamis) oleks midagi head, ei oleks nemad (vaesed ja abitud) meist ette jõudnud ega selle juurde enne meid tõtanud.‘ Ja kuna nad ei ole sellega (Püha Koraaniga, nagu usklikud) õigele teele jõudnud, ütlevad nad (et Püha Koraanit salata): ‚See Püha Koraan on vana vale (mille Muhammed on välja mõelnud).‘“

Dar al-Arkam

Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) kurvastas väga tagakiusamise ja piinade pärast, mida ebajumalakummardajad tema kaaslastele osaks saatsid. Islami levitamiseks ja õppimiseks oli vaja turvalist kohta. Meie isand valis selle püha ülesande jaoks hazrat Arkami maja.6 See maja asus Safa künkast ida pool, kitsas tänavas, kõrgemal kohal. Sealt oli Kaaba al-Muazzama hästi näha. Maja sisse- ja väljapääs olid väga sobivad möödujate jälgimiseks. Pealegi oli hazrat Arkam üks Meka mõjukaid ja väga hinnatud mehi. Meie isand Habib al-akram selgitas selles majas oma kaaslastele islamit. Need, kes tahtsid moslemiks saada, tulid sellesse majja ja said islami au osaliseks ning meie armsa Prohveti õnnistatud, südameid tervendavaid sõnu kuulates said nad õnnistust (baraka). Nad kuulasid meie isand Prohvetit hinge kinni pidades, otsekui oleks neile pähe laskunud lind, kes lendaks minema, niipea kui nad suu avaksid. Nad õppisid tema õnnistatud sõnad pähe, ühtegi sõna vahele jätmata, otsekui neelates neid. Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) pühendas oma päevad Arkami majale ja õpetas hommikust õhtuni oma kaaslasi. See maja oli moslemite esimene peakorter – „Dar al-Islam“. Siia kogunesid esimesed moslemid ja olid seal kaitstud ebajumalakummardajate igasuguse kurjuse eest.

Poolsurnuks piinamine

Ammar ibn Jasir jutustab: „Ma tahtsin minna Dar al-Arkamisse, näha Allahi Sõnumitoojat ja saada moslemiks. Ukse juures kohtasin hazrat Suhaibi. Kui ma temalt küsisin: ‚Mida sa siin teed?’, küsis ta minult sedasama. Mina vastasin: ‚Ma tahan minna hazrat Muhammedi juurde, kuulata tema sõnu ja saada moslemiks.‘ Tema ütles: ‚Mina tulin siia sama asja pärast.‘ Koos astusime tema kõrge ja auväärse isiku ette. Ta tutvustas meile islamit. Me saime rõõmuga moslemiks.“7

Ammar oli üks neist mudžahididest, kes ei kartnud oma usku avalikult tunnistada. Ta talus kõige raskemaid piinu, et mitte oma usust taganeda. Kui ebajumalakummardajad leidsid ta üksi, viisid nad ta Ramda nimelisse paika Meka kaljude juurde, võtsid tal riided seljast ja panid talle raudsärgi selga.

Nõnda jäeti ta lõõskava päikese kätte seisma ja teda piinati. Mõnikord põletasid nad tulega tema selga ja ta talus lõputuid piinu. Iga kord ütlesid nad: „Salga! Salga! Teeni Lati ja Uzzat, ja sa oled vaba!“ Hazrat Ammar võttis need väljakannatamatud piinad vastu suure kannatlikkusega ja vastas: „Minu Issand on Allah, minu Prohvet on Muhammed alaihis-salam.“ Ebajumalakummardajad vihastasid selle peale veelgi ja panid tema rinnale päikese käes kuumaks läinud kive, mõnikord aga viskasid ta kaevu ja püüdsid ta uputada. Ühel päeval sai Ammar ibn Jasir au viibida meie armsa Prohveti juures ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Piinad, millega ebajumalakummardajad meid piinavad, on jõudnud viimse piirini.“ Prohvetil (sallallahu alaihi va sallam) hakkas hazrat Ammarist kahju ja ta ütles: „Ole kannatlik, oo Jahzani isa!“ Seejärel tegi ta dua: „Oo mu Issand! Ära lase ühelgi Ammari perekonnast maitsta Põrgu karistust!“

Esimene šahiid, esimene veri

Hazrat Ammari isa Jasir, ema Sumajja ja vend Abdullah – kogu perekond – olid saanud moslemiteks. Ebajumalakummardajad piinasid neid veelgi rohkem kui hazrat Ammarit. Piinamise ajal tahtsid nad sundida neid lausuma uskmatuse (kufr) sõnu, kuid nemad vastasid: „Isegi kui te meilt naha maha nülite ja meie liha viiludeks lõikate, ei kuula me teid“ ning ütlesid: „La ilaha illallah, Muhammadun Rasulullah.“ Ühel teisel korral, kui Jasiri perekonda piinati paigas nimega Batha, möödus sealt meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam). Ta kurvastas väga, nähes väljakannatamatuid piinu, mida tema kaaslased pidid taluma. Kui hazrat Jasir küsis: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas kogu meie aeg möödubki nõnda piinades?“, vastas meie isand: „Olge kannatlikud, oo Jasiri perekond! Rõõmustage, oo Ammari perekond! Kahtlemata on teie tasupaik Paradiis.“ Ühel teisel korral piinasid Meka ebajumalakummardajad Ammarit tulega. Meie isand Allahi Sõnumitooja tuli sinna ja ütles: „Oo tuli! Ole Ammarile jahe ja ohutu, nagu sa olid Ibrahimile (alaihis-salam)!“ Hiljem, kui Ammar oma selja paljastas, oli näha tule jälge. See jälg oli jäänud ajast enne Allahi Sõnumitooja dua. Ühel järgmisel korral, kui nad jälle Jasiri perekonda piinasid, tapsid nad nooltega hazrat Jasiri ja tema poja hazrat Abdullahi, tehes nad šahiidideks. Abu Džahl laskis siduda hazrat Sumajja õnnistatud jalad köiega kinni. Seejärel laskis ta siduda köite otstesse kaks kaamelit ja ajada neid vastassuundadesse, nii et ta rebiti tükkideks. Nõnda tegi ta hazrat Sumajjast šahiidi. Kui meie isand Prohvet ja õilsad kaaslased (alaihimur-ridvan) kuulsid, et halastamatu, südametu ja julm Abu Džahl ning teised ebajumalakummardajad olid Jasiri perekonna surnuks piinanud, kurvastasid nad väga. See sündmus sidus kaaslased üksteisega veelgi tugevamalt.8 Kui õilsad kaaslased pidid namazi sooritama, läksid nad paikadesse, kus ei olnud kedagi, ja teenisid seal Allahit salaja. Ja ühel päeval sooritasid Saad ibn Abi Vakkas, Said ibn Zaid, Abdullah ibn Masud, Ammar ibn Jasir ja Habbab ibn Aratt namazi ühes Meka orus, paigas nimega Abu Dubb. Siis tulid sinna neile järele luuranud Ahnas ibn Šarik ja mõned ebajumalakummardajad ning hakkasid nende jumalateenimist pilkama ja halvustama. Hazrat Saad ibn Abi Vakkas ja tema kaaslased ei suutnud seda taluda ja tungisid ebajumalakummardajatele kallale. Hazrat Saad haaras kaameliluu ja lõi sellega ühe uskmatu pea lõhki. Ebajumalakummardajad ehmusid ja põgenesid. Nõnda valasid moslemid esimest korda uskmatute verd.

„Oo Abu Džahl! Ma vannun Allahi nimel, et see ei ole nii, nagu sa ütled. Ebajumalad, keda sa nimetad Latiks ja Uzzaks, ei kõlba millekski; nad ei tea isegi, kes neid teenib ja kes mitte. Kahtlemata on minu Issand võimeline andma tagasi mu silmade valguse ja viima mind tagasi endisesse seisundisse“ Zinnira Hatun (radijallahu anha)

Abu Zarr Gifari pöördumine islamisse

Inimesed jõudsid üksteise järel õigele teele (hidaja) ning islami valgus levis ka väljapoole Mekat ja hakkas maailma valgustama. Kui levisid uudised islami tekkimisest ja levimisest, püüdsid ebajumalakummardajad mitmel viisil seda takistada. Lõpuks jõudis see uudis ka Banu Gifari hõimuni. Niipea kui Abu Zarr Gifari seda uudist kuulis, saatis ta oma venna Unaisi Mekasse ja palus tal asja uurida. Unais läks Mekasse ja viibis meie isand Prohveti seltskonnas. Ta naasis temast vaimustatuna. Kui tema vend hazrat Abu Zarr küsis: „Mis uudiseid sa tõid?“, vastas ta: „Oo isand! Ma vannun Allahi nimel, et ma nägin väga ülevat inimest, kes alati käsib teha head ja keelab halba.“ Kui Abu Zarr Gifari küsis: „Ja mida inimesed temast räägivad?“, vastas tema vend Unais, üks oma aja kuulsaid luuletajaid: „Nad ütlevad, et ta on luuletaja, ennustaja ja nõid. Kuid tema sõnad ei sarnane ennustajate ega nõidade sõnadega. Ma võrdlesin tema sõnu ka luuletajate igasuguste luuletustega. Ka nendega ei sarnane need. Neid võrratuid sõnu ei saa mõõta kellegi teise sõnadega. Ma vannun Allahi nimel, et see inimene kuulutab tõde ja räägib seda, mis on õige. Need, kes temasse ei usu, on valetajad ja eksiteel.“ Selle uudise peale otsustas Abu Zarr Gifari minna Mekasse, näha meie isand Prohvetit ja saada moslemiks. Ta võttis kepi ja natuke teemoona ning asus innukalt teele Meka poole. Mekasse jõudes ei rääkinud ta oma kavatsusest kellelegi, sest ebajumalakummardajad olid meie isand Prohveti ja uute moslemite vastu ägedalt vaenulikud ning kiusasid neid iga päevaga üha enam. Eriti piinasid nad vaeseid ja kaitsetuid moslemeid. Abu Zarr ei tundnud Mekas kedagi. Ta oli võõras. Seepärast ta kelleltki midagi ei küsinud. Kaaba juures ootas ta võimalust Allahi Sõnumitoojat näha ja otsis mingit märki, mis näitaks, kus ta on. Õhtu eel tõmbus ta tänavanurka. Hazrat Ali nägi Abu Zarri. Mõistes, et ta on võõras, viis Ali ta oma koju. Kuna Ali temalt midagi ei küsinud, ei avaldanud Abu Zarr oma saladust. Hommikul läks ta jälle Kaaba juurde. Kuigi ta kõndis õhtuni ringi, ei täitunud tema soov. Ta läks ja istus sinna, kus ta varem oli istunud. Sel õhtul möödus hazrat Ali jälle sealt. Ta ütles: „See vaeseke ei ole vist ikka veel leidnud, kus peatuda“, ja viis ta jälle enda juurde. Hommikul läks ta jälle Baitullahisse ja istus oma nurka. Hazrat Ali kutsus ta jälle oma koju. Seekord küsis ta temalt, kust ja miks ta on tulnud. Hazrat Abu Zarr ütles: „Kui sa mulle kindlalt lubad, et annad mulle õiget teavet, siis ma räägin.“ Hazrat Ali ütles: „Räägi, ma ei reeda sinu asja kellelegi.“ Siis ütles Abu Zarr Gifari: „Ma kuulsin, et siin on ilmunud prohvet. Ma tulin, et temaga rääkida ja tema juurde pääseda.“ Hazrat Ali ütles: „Sa oled leidnud õige ja toiminud targalt. Nüüd lähen ma selle inimese juurde. Järgne mulle ja astu sellesse majja, kuhu mina astun. Kui ma märkan, et teel on keegi, kes tahaks sulle halba teha, teen ma näo, nagu parandaksin oma kinga. Siis ära mind oota, vaid mine minust mööda ja jätka teed.“ Abu Zarr Gifari järgnes hazrat Alile. Lõpuks sai ta au näha meie armsa Prohveti õnnistatud palet. Ja ta tervitas teda sõnadega: „Assalamu alaikum.“

„Olge kannatlikud, oo Jasiri perekond! Rõõmustage, oo Ammari perekond! Kahtlemata on teie tasupaik Paradiis“ Hadith šarif

See tervitus oli islamis esimene salam ja Abu Zarr Gifari oli esimene, kes salamiga tervitas. Meie isand Prohvet vastas tema salamile ja ütles: „Allah Kõigekõrgema halastus olgu sinuga.“ Kui meie isand Prohvet temalt küsis: „Kes sa oled?“, vastas ta: „Ma olen Gifari hõimust.“ Prohvet küsis: „Kaua sa oled siin olnud?“ Ta vastas: „Ma olen siin olnud kolm päeva ja kolm ööd.“ „Kes sind toitis?“ „Ma ei leidnud midagi süüa ega juua peale Zamzami vee. Zamzami vett juues ei tundnud ma ei janu ega nälga.“ Meie isand Prohvet ütles: „Zamzam on õnnistatud. See toidab näljase.“ Siis ütles Abu Zarr Gifari meie isand Prohvetile: „Räägi mulle islamist.“ Meie isand Prohvet luges talle ette usutunnistuse (kalimat aš-šahada). Abu Zarr kordas seda, sai islami au osaliseks ja astus esimeste moslemite hulka.9 Pärast moslemiks saamist ütles hazrat Abu Zarr Gifari Prohvetile: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma vannun Üleva Allahi nimel, kes on sind saatnud tõelise Prohvetina, et ma kuulutan seda avalikult ebajumalakummardajate keskel.“ Ta läks Kaaba juurde ja ütles valju häälega: „Oo kuraišlased! Ašhadu an la ilaha illallah va ašhadu anna Muhammadan abduhu va rasuluhu – ma tunnistan, et ei ole muud jumalat peale Allah Kõigekõrgema, ja et Muhammed alaihis-salam on Tema teener ja Sõnumitooja.“ Seda kuuldes tormasid ebajumalakummardajad kohe tema kallale. Nad peksid teda kivide, keppide ja luutükkidega ja jätsid ta verisena maha. Seda nähes ütles hazrat Abbas: „Jätke see mees rahule, te ju tapate ta! Ta on hõimust, mis elab tee ääres, mida mööda käib teie kaubakaravan. Kuidas te sealt veel kord läbi pääsete?“ Nõnda päästis ta hazrat Abu Zarri ebajumalakummardajate käest. Abu Zarr oli moslemiks saamise au üle nii rõõmus, et ei püsinud paigal. Järgmisel päeval hüüdis ta jälle Kaaba juures valju häälega usutunnistust. Ebajumalakummardajad peksid teda jälle. Ta kukkus maha. Taas tuli hazrat Abbas ja päästis ta nende käest. Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) käskis hazrat Abu Zarr Gifaril minna tagasi oma maale ja levitada seal islamit. Selle käsu peale läks ta tagasi oma hõimu juurde ja rääkis neile Allah Kõigekõrgema ainsusest ja sellest, et Muhammed alaihis-salam on Tema Sõnumitooja. Ta ütles, et see, mida Prohvet kuulutab, on tõsi ja õige ning et ebajumalad, mida nad teenivad, on väärad, tühised ja mõttetud. Mõned kuulajad hakkasid vastu vaidlema. Siis vaigistas hõimu pealik Haffaf karjujad ja ütles: „Oodake, kuulame, mis ta räägib.“ Seejärel jätkas hazrat Abu Zarr Gifari nõnda: „Enne moslemiks saamist läksin ma ühel päeval ebajumala Nuhami juurde ja panin tema ette piima. Ma nägin, kuidas üks koer tuli, jõi piima ära ja rüvetas ebajumala. Siis mõistsin ma kindlalt, et ebajumalal ei ole jõudu seda takistada. Kuidas võib teile meeldida teenida ebajumalat, keda isegi koer häbistab? Kas see ei ole hullumeelsus? Just seda te teenitegi.“ Kõik seisid pead longus. Üks neist ütles: „Mida siis kuulutab see prohvet, kellest sa räägid? Kuidas sa mõistsid, et ta räägib tõtt?“ Hazrat Abu Zarr ütles valju häälega: „Ta kuulutab, et Allah Kõigekõrgem on üks, et ei ole muud jumalat peale Allahi ja et Allah on see, kes loob kõik ja valitseb kõike… Ta kutsub inimesi Temasse uskuma. Ta kutsub neid heategudele, kaunile iseloomule ja üksteise aitamisele. Ta kuulutab, kui inetu on matta väikesi tüdrukuid elusalt ja kui inetu on kõik muu kurjus, ülekohus ja julmus, mida te teete, ning et sellest tuleb hoiduda.“ Ja ta selgitas islamit pikalt ja põhjalikult. Ta loetles ükshaaval oma hõimu eksimused. Seejärel kirjeldas ta nende pahategude kahju ja inetust.

Paljud kuulajad, esimesena pealik Haffaf ja Abu Zarri enda vend Unais, said moslemiteks.10

Püha Koraani avalik lugemine Kaaba juures

Ühel päeval olid õilsad kaaslased kogunenud eraldatud paika ja vestlesid. Nad ütlesid: „Ma vannun Allahi nimel, et peale Allahi Sõnumitooja ei ole veel keegi pannud kuraišlastest ebajumalakummardajaid avalikult Püha Koraanit kuulama. Kas on kedagi, kes loeks neile avalikult Püha Koraanit ja paneks neid seda kuulama?“ Seal oli ka hazrat Abdullah ibn Masud. Ta ütles: „Mina panen nad kuulama!“ Mõned kaaslased ütlesid: „Oo Abdullah! Me kardame, et ebajumalakummardajad teevad sulle halba. Me tahame inimest, kellel oleks hõim ja rahvas, kes võiks teda vajaduse korral ebajumalakummardajate eest kaitsta.“ Tema aga nõudis: „Laske mind minna. Ülev Allah kaitseb mind.“ Järgmisel päeval hommikupoolikul läks ta Makam Ibrahimi juurde. Ebajumalakummardajad olid sinna kogunenud. Ibn Masud lausus püsti seistes õnnistatud Basmala (Bismillahirrahmanirrahim) ja hakkas lugema suurat ar-Rahman. Ebajumalakummardajad küsisid üksteiselt: „Mida Umm Abdi poeg räägib? Küllap ta loeb seda, mida Muhammed on toonud“ ning tormasid tema kallale. Rusikate, jalahoopide ja kõrvakiiludega peksid nad tema näo ja silmad siniseks ning tegid ta tundmatuks. Kuid tema luges hoopide all edasi. Ta tuli tagasi õilsate kaaslaste juurde, nägu haavu ja sinikaid täis. Õilsad kaaslased kurvastasid väga ja ütlesid: „Me kartsime, et sinuga nii läheb. Lõpuks juhtuski see, mida me kartsime.“ Kuid Abdullah ibn Masud ei olnud sugugi kurb. Ta ütles: „Ma ei ole kunagi näinud Allah Kõigekõrgema vaenlasi nii nõrkadena kui täna. Kui tahate, võin ma homme hommikul panna neid kuulama veel sama palju.“ Õilsad kaaslased ütlesid: „Ei, sulle aitab. Sa panid need raevukad uskmatud kuulama seda, mis neile ei meeldi.“11

Tufail ibn Amri pöördumine islamisse

Neil aastatel, kui Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) hakkas Mekas islamit avalikult levitama, manitses ta inimesi päeval ja ööl ning kutsus neid islami usku. Meka ebajumalakummardajad püüdsid meie isand Prohveti pingutusi nurjata. Nende vastu, kes võtsid vastu, mida ta kuulutas, ja temasse uskusid, ei hoidunud nad tagasi ühestki valest, laimust ega piinamisest. Kui nad nägid kedagi meie isand Prohvetiga rääkimas, läksid nad kohe tema juurde ja kasutasid igasuguseid riukaid ja valesid, et too teda ei kuulaks ega usuks seda, mida ta räägib. Nad tegid kõik, mis suutsid, et Mekasse mujalt tulijad temaga ei kohtuks. Ajal, mil moslemid olid kitsikuses ja kannatasid uskmatute piinamise all, tuli Mekasse Tufail ibn Amr Dausi. Seda nähes läksid ebajumalakummardajate juhid tema juurde ja ütlesid: „Oo Tufail! Sa oled tulnud meie maale. Abdulmuttalibi orvul, kes on meie seast esile kerkinud, on palju imestamisväärseid omadusi. Tema sõnad on nagu nõidus. Need lahutavad poja isast, venna vennast ja mehe naisest! Oma välja käidud mõtetega külvab ta inimeste sekka segadust. Poeg, kes tema sõnu kuuleb, ei vaata enam oma isa poole, vaid järgib teda. Nüüd ei kuula enam keegi teineteist – inimesed saavad moslemiteks. Me kardame, et see lõhenemise häda, mis on meid tabanud, tabab ka sind ja sinu rahvast. Olgu see meie nõuanne sulle: ära räägi temaga mitte mingil juhul! Ära ütle talle sõnagi ja ära kuula tema sõnu. Ära pane tähele, mida ta räägib! Ole väga ettevaatlik. Ja ära jää siia kauaks. Lahku siit kohe!“ Mis edasi juhtus, jutustab Tufail ibn Amr nõnda:

„Ma vannun Allahi nimel, et see inimene kuulutab tõde ja räägib seda, mis on õige. Need, kes temasse ei usu, on valetajad ja eksiteel“ Hazrat Unais Gifari (radijallahu anhu)

„Ma vannun, et nad kordasid seda nii palju kordi, et ma otsustasin temaga mitte rääkida ega tema sõnu kuulata. Kaaba juurde minnes toppisin ma isegi kõrvad vatti täis, kartes, et ehk kuulen kogemata tema sõnu. Järgmisel päeval hommikul läksin ma Kaaba juurde. Ma nägin, et Sõnumitooja alaihis-salam sooritab seal namazi. Ma jäin tema lähedale seisma. Üleva Allahi tarkuse (hikmat) tõttu jõudis osa sellest, mida ta luges, minu kõrva. Kui ilusad olid sõnad, mida ma kuulsin! Ma ütlesin endamisi: ‚Ma ei ole mees, kes ei oskaks head halvast eristada. Pealegi olen ma luuletaja. Miks ma ei peaks kuulama, mida see mees ütleb? Kui tema sõnad tunduvad mulle ilusad, võtan ma need vastu; kui mitte, jätan need kõrvale.‘ Ma peitsin end kuhugi ja jäin sinna, kuni Allahi Sõnumitooja oli oma namazi lõpetanud ja koju läinud. Siis läksin ma talle järele. Kui ta oma majja astus, astusin ka mina sisse ja ütlesin: ‚Oo Muhammed (alaihis-salam)! Kui ma sellele maale tulin, ütles sinu rahvas mulle seda ja teist. Nad tahtsid, et ma sinust eemale hoiaksin. Hirmust toppisin ma kõrvad vatti täis, et sinu sõnu mitte kuulda. Kuid Allah Kõigekõrgem laskis mul kuulda osa sellest, mida sa lugesid. See tundus mulle väga ilus. Nüüd ütle mulle, mida sul on öelda! Ma olen valmis seda vastu võtma.‘ Meie isand Allahi Sõnumitooja selgitas mulle islamit ja luges osa Püha Koraanist. Ma vannun, et ma polnud oma elus kunagi kuulnud ilusamaid sõnu. Ma laususin kohe usutunnistuse ja sain moslemiks. Samal hetkel ütlesin ma: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Ma olen oma rahva seas mõjukas ja hinnatud mees. Ükski neist ei astu üle minu sõna. Lase mul minna ja kutsuda ka neid islami usku. Tee dua, et Allah Kõigekõrgem annaks mulle märgi, ime (karamat)! Olgu see märk mulle kergenduseks ja abiks, kui ma oma rahvast islamisse kutsun!‘ Minu palve peale tegi meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) dua: ‚Oo Allah! Anna talle tunnus, märk!’ Seejärel pöördusin ma tagasi oma kodukohta. Ühel pimedal ööl, kui ma jõudsin künkale, kust paistis veeallikas, mille ääres mu hõim elas, ilmus mu otsaesisele lambitaoline valgus ja hakkas säravalt paistma. Siis palusin ma: ‚Oo Allah! Vii see valgus mu otsaesiselt kuhugi mujale, et Dausi hõimu rumalad seda mu otsaesisel nähes ei arvaks, et Allah on selle sinna pannud jumaliku karistusena, sest ma olen oma usust taganenud!‘ See valgus kandus kohe mu käes oleva piitsa otsa ja rippus seal nagu lamp. Kui ma lähenesin hõimu asupaigale ja hakkasin künkalt alla laskuma, näitasid inimesed üksteisele valgust, mis paistis nagu lamp minu piitsa otsas. Nõnda laskusin ma künkalt alla ja jõudsin koju. Esimesena tuli minu juurde mu isa ja nägi mind sellisena. Armastusest minu vastu embas ta mind ümber kaela. Mu isa oli väga vana. Ma ütlesin talle: ‚Oo isa! Kui sa jääd selliseks, nagu sa olid, siis ei kuulu mina sulle ega sina mulle!‘ Seda minult kuuldes isa imestas ja küsis: ‚Miks nii, mu poeg?‘ Ma vastasin: ‚Ma võtsin vastu Muhammedi alaihis-salam usu ja sain moslemiks.‘ Siis ütles mu isa: ‚Mu poeg, minagi võtan vastu usu, mille sina vastu võtsid. Olgu sinu usk ka minu usk!‘ Ja ta sai kohe moslemiks, lausudes usutunnistuse. Pärast seda õpetasin ma talle, mida ma islamist teadsin. Siis ta pesi end ja pani selga puhtad riided. Hiljem tuli minu juurde mu naine. Ma ütlesin temale sedasama. Ta võttis selle vastu ja sai samuti moslemiks. Hommikul läksin ma Dausi hõimu sekka. Ma selgitasin neile islamit ja kutsusin neid kõiki sellesse. Kuid nad ei kiirustanud seda vastu võtma. Nad panid sellele kaua vastu. Nad ei loobunud oma patustest ja kurjadest tegudest. Nad läksid veelgi kaugemale ja pilkasid mind, silmi pilgutades ja kulme kergitades. Kuna nad olid väga kiindunud liigkasuvõtmisse ja hasartmängudesse, ei tahtnud nad mind kuulata. Nad hoidusid islami järgimisest. Nad hakkasid vastu Allahile ja Tema Prohvetile.

Mõne aja pärast tulin ma Mekasse ja kaebasin Allahi Sõnumitoojale oma rahva üle. Ma ütlesin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Dausi hõim on Allah Kõigekõrgema vastu üles tõusnud. Nad ei võtnud vastu minu kutset astuda islamisse. Tee nende eest dua!‘ Meie armas Prohvet, kelle kaastunne ja halastus kõigi vastu oli suur, tõstis käed, pöördus kibla poole ja tegi dua: ‚Oo mu Issand! Näita Dausi rahvale õiget teed ja too nad islami usku!’ Mulle ütles ta: ‚Mine tagasi oma rahva juurde! Kutsu neid edasi islamisse naeratava näo ja leebete sõnadega! Ole nende vastu leebe!’ Ma läksin kohe oma maale. Ma ei lakanud kunagi kutsumast Dausi rahvast islami usku.“12

Kutse laatadel

Igal aastal tulid inimesed eri linnadest teatud päevadel Mekasse, et külastada Kaaba al-Muazzamat. Meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) võttis saabujad vastu ja rääkis igale rühmale islamist. Ta kuulutas neile, et Allah Kõigekõrgem on üks, et tema ise on tõeline Prohvet ja et pääsemine on sellel teel. Ühel päeval kogus Valid ibn Mugira ebajumalakummardajad kokku ja ütles: „Oo kuraišlased! Jälle on käes Kaaba külastamise aeg. Muhammedi hääl on levinud üle kogu maailma. Araabia hõimud tulevad tema juurde, nende südamed kalduvad tema leebete sõnade poole ja nad võtavad vastu tema usu. Me peame selle vastu abinõu leidma. Leppigem kõik ühes asjas kokku, et me tema kohta erinevaid asju rääkides üksteist valetajaks ei teeks.“ Kuraišlased ütlesid: „Oo Abd Šamsi isa! Sina oled meist kõige kaugenägelikum. Me ütleme seda, mida sina õigeks pead.“ Kui Valid vastas: „Ei, öelge teie, mina kuulan“, ütlesid nad: „Nimetagem teda ennustajaks.“ Valid lükkas selle kohe tagasi: „Ei! Ma vannun, et ta ei ole ennustaja. Me oleme näinud palju ennustajaid. Nad räägivad kõhklemata nii tõtt kui ka valet. See, mida Muhammed loeb, ei sarnane põrmugi sellega, mida ennustajad välja mõtlevad. Pealegi ei ole me Muhammedilt seniajani kunagi valet kuulnud. Kui me nii ütleme, ei usu meid keegi.“ Siis ütlesid nad: „Ütleme, et ta on džinnidest vaevatud (madžnun), et ta on hull.“ Valid vaidles jälle vastu ja ütles: „Ei! Ma vannun, et ta ei ole ei džinnidest vaevatud ega hull. Me tunneme vaevatuid ja hulle ning mõistame hullumeelsuse tunnuseid. Teda ei vaeva ei lämbumishood, krambid ega värisemine ega ka kujutletavad hirmud. Kui me nii ütleme, tehakse meid valetajaks.“ Kuraišlased ütlesid: „Ütleme, et ta on luuletaja.“ Valid lükkas selle jälle tagasi: „Ta ei ole ka luuletaja! Me tunneme väga hästi igasugust luulet. See, mida ta loeb, ei sarnane põrmugi luulega.“ Siis ütlesid nad: „Ütleme, et ta on nõid.“ Valid ütles: „Ta ei ole ka nõid. Me oleme näinud nõidu ja nende nõidust ning tunneme ka neid. Tema sõnades ei ole jälgegi nõidusest. Muhammedi sõna on võimsam kui kogu maailm. Ta ei ole ka tundmatu inimene. Me ei suuda inimesi temast eraldada ega takistada neil temaga rääkimast. Pealegi ületab ta oma eakaaslasi sõnaosavuse ja kõnekunsti, ilusa ja sisuka kõne poolest. Lühidalt, mida iganes me tema kohta ka ütleksime, mõistavad inimesed, et see on vale.“ Leidmata muud öelda, ütlesid kuraišlased: „Sina oled meist kõige vanem ja kogenum. Me oleme nõus sellega, mida sina ütled.“

„Meie Prohvet tegi dua: ‚Oo mu Issand! Näita Dausi rahvale õiget teed ja too nad islami usku!‘ Mulle ütles ta: ‚Mine tagasi oma rahva juurde! Kutsu neid edasi islamisse naeratava näo ja leebete sõnadega! Ole nende vastu leebe!’“ Tufail ibn Amr (radijallahu anhu)

Selle peale mõtles Valid ibn Mugira mõnda aega. Siis eksitas ta oma ümber olijaid, öeldes: „Ikkagi on kõige parem nimetada teda nõiaks, võluriks; see on kõige usutavam, sest oma sõnadega eraldab ta inimesed nende rahvast ja sugulastest. Ta võõrandab venna vennast ja kaks sõpra teineteisest.“ Kuraišlased läksid kohe laiali ja ütlesid inimestele, keda nad Mekas enda ümber kogusid: „Muhammed on nõid!“ ning levitasid seda rahva seas. Kui hõimud hakkasid Kaabat külastama tulema, läksid nad neile vastu ega jätnud kedagi hoiatamata, et too meie isand Prohvetiga ei kohtuks. Ebajumalakummardajate niisuguste tegude tõttu hakati kõigil araabia maadel islami vastu huvi tundma ja inimeste meeltes tekkisid ebajumalate kohta kahtlused ja küsimused. Allah Kõigekõrgem ilmutas pühad salmid, mis teatasid, et Ta laseb uskmatul Valid ibn Mugiral maitsta kibedaid karistusi. Suura al-Muddassir 11.–29. pühas salmis ütleb Ta tähenduse järgi: „(Oo Minu Sõnumitooja!) Jäta Minu hooleks (karistada) see inimene (uskmatu nagu Valid ibn Mugira), kelle Ma lõin üksikuna (vaesena ja varata)! (Lase Mul anda sellele uskmatule karistus, mille ta on ära teeninud. Mul on küllalt väge talle kätte maksta.) Ma andsin talle külluslikult vara (Sellele tänamatule inimesele, kellel ei olnud midagi, andsin Ma hulga viinamägesid, aedu ja vara ning lasksin tal hiljem saada osa paljudest andidest.) Ma andsin talle pojad (tugevad ja võimsad, kes valvavad teda ja on valmis iga rünnakut tema vastu kohe tõrjuma), kes on alati tema kõrval. Ma tegin talle kõik kergeks ja andsin talle suured võimalused (Ma tegin nii, et ta saaks kõike hõlpsasti kätte, ja avasin talle tee. Mekas jõudis ta kõrgele kohale. Talle anti hüüdnimi Raihanat al-Arab. Oma rahvale esitles ta end kui väga silmapaistvat inimest.). Seejärel ihaldab ta (see ahne, tänamatu inimene) pärast kõiki neid võimalusi, et Me (tema vara ja poegi) veelgi suurendaksime (Ta ei hinda saadud ande ega püüa nende eest tänada.). Ei! Tema soove ei täideta iialgi! (Selle salgaja, selle ahne inimese soov ei täitu; tema vara ja pojad ei suurene.) Sest ta on Meie salmide vastu äärmiselt kangekaelne. Ma ajan ta karmilt üles Põrgu libedale kaljule, millel ükski jalg ei püsi, ja heidan ta kitsikusse ja vaeva! (Ma karistan teda Põrgu karmis ja valusas piinas nii, nagu ta on ära teeninud.) (Ühel päeval, kui meie isand Prohvet luges Kaaba juures valjusti Püha Koraanit, jätsid pühad salmid temasse sügava jälje. Ta läks kuraišlaste juurde ja ütles: ‚Ma kuulsin sõnu, mida Muhammed luges. Need ei saa olla inimese ega džinni sõnad. See ei ole luule ega ennustaja kõne. See mees ka ei valeta. Ma olen kuulnud palju tabavaid sõnu, kuid seda ei saa ma millegagi võrrelda. Kas te olete kunagi näinud teda valetamas?‘ Siis haaras kuraišlasi suur ärevus ja nad ütlesid: ‚Häda meile! Nüüd kaotasime ka selle targa, rikka ja mõjuka mehe! Muhammedi (sallallahu alaihi va sallam) sõnad mõjusid ka temale.‘ Nad saatsid kohe tema juurde Abu Džahli. Abu Džahl tuli ja ütles: ‚Mis lahti on, et ma näen sind nii kurvana ja rõhutuna? Kas Muhammedi nõidus mõjus ka sulle või sattus sulle midagi tema varast ja omandist? Me otsustasime omavahel: kui sa ihaldad vara ja omandit, anname sulle vara ja omandit nii palju, kui tahad. Ära lange niisugustele eksiteedele.‘ Valid ibn Mugira vastas: ‚Mina olen kuraišlastest kõige rikkam. Kuidas võite mulle midagi niisugust pakkuda?‘ Siis ütles Abu Džahl: ‚Hea küll! Miks sa siis rääkisid nii ülistavalt Koraanist, mida ta luges?’) (Et laimata Püha Koraanit, mida ta oli Allahi Sõnumitoojalt kuulnud,) kujutles see salgaja oma meeles üht-teist (mõtles ja kaalus) ja esitas seejärel hinnangu (kuulutas oma mõtiskluse tulemuse). Hukkugu ta – kuidas ta küll hindas! (Ta esitas võimatu, ebaloogilise ja vastuolulise hinnangu, mis kummutas selle, mida ta ise oli varem öelnud. See mees tundis, et peab oma sõnu ümber tõlgendama. Ta mõtles: kuidas ma saaksin neile need oma sõnad selgeks teha?)

„Ei, ma lähen jälle ja loen. Ma ei ole kunagi varem näinud ebajumalakummardajaid nii haletsusväärsetena kui täna. Nende jõuetus teeb mulle suurt rõõmu. Ma ei tunne valu piinadest, millega nad mind piinavad“ Abdullah ibn Masud (radijallahu anhu)

Ja veel kord: hukkugu ta – kuidas ta küll (nii jubeda) hinnangu esitas! Seejärel ta vaatas (keskendus asjale ja kaalus seda uuesti põhjalikult, et see täielikult oma kontrolli alla saada). Seejärel ta kortsutas kulmu ja tõmbas näo pahuraks. Seejärel pööras ta tõele selja ja ülbitses. Ja ütles: ‚See ei ole muud kui inimestelt päritud nõidus (mis kandub pidevalt ühelt teisele). See ei ole muud kui inimese sõna!’“ (Ometi oli see mees varem oma rahva seas tunnistanud, et Püha Koraan on imeline sõna, mis ei sarnane inimeste ega džinnide sõnadega. Seejärel muutis see salgaja oma sõnu, et oma rahvale meele järele olla, ja laimas Püha Koraanit, mis seda iialgi ei vääri. Nõnda tegi ta end jumaliku karistuse vääriliseks. Allah Kõigekõrgem ütles:) „Ma heidan ta Põrgusse (Sakarisse, ägedasse tulle). Ja kas sa tead, mis on Sakar? (Kust sina tead, mis on see äge tuli? Kas sul on teadmisi selle omaduste kohta?) See ei jäta midagi alles ega lase midagi lahti! (See ei tapa ega lase elada; see ei lase välja neid, kes sinna satuvad, ega lakka neid piinamast.) See koorib inimeselt kogu naha (põletab ja kõrvetab selle mustaks) ja paljastab tema luud.“

Ebajumalakummardajad kuulavad Püha Koraanit

Ebajumalakummardajate juhid takistasid mitmesuguste riukade ja vägivallaga inimesi usku (iman) vastu võtmast. Nad keelasid Meka elanikel kuulata pühi salme, mida Muhammed alaihis-salam luges. Ise aga tulid nad öösiti salaja maja juurde, kus viibis meie armas Prohvet Muhammed alaihis-salam, peitsid end nurka ja kuulasid. Kui hommik koitis ja hakkas valgeks minema, nägid ebajumalakummardajate juhid, et igaüks neist oli teistest teadmata tulnud öösel Püha Koraanit kuulama. Siis heitsid nad üksteisele ette ja ütlesid: „Ärgem tehkem enam nii.“ Kuid järgmisel ööl läksid nad jälle, üksteisest teadmata, peitsid end nurka ja kuulasid uuesti. Hommikul nägid nad üksteist ja olid hämmeldunud. Nad läksid lahku, vandudes, et enam kunagi nii ei tee, kuid ei suutnud sellest loobuda. Ent kuna nad järgisid oma nafsi (madalamat mina), ülbitsesid, kartsid, et teised ebajumalakummardajad neid laidavad, ja andsid end paljude teiste tühiste mõtete võimusesse, ei võtnud nad usku vastu. Nad takistasid ka teisi. Pealegi hüüdsid nad tänavatel: „Muhammed on nõid!“ Ühel õhtupoolikul kogunesid ebajumalakummardajad Kaaba ümber ja ütlesid: „Kutsume Muhammedi siia ja arutame seda asja! Siis ei saa meid hiljem keegi süüdistada; meid peetakse õigustatuks.“ Nad saatsid sõna meie isand Allahi Sõnumitoojale (sallallahu alaihi va sallam). Selle kutse peale tuli meie isand Prohvet Kaaba juurde ja istus ebajumalakummardajate vastas. Ebajumalakummardajad ütlesid: „Oo Muhammed! Me kutsusime sind, sest tahame sinuga kokkuleppele jõuda. Me vanume, et araablaste seas ei ole kunagi olnud kedagi, kes oleks oma rahva nii suurde hätta saatnud nagu sina! Sa laitsid meie usku! Sa halvustasid meie jumalaid! Sa põlgasid meie mõistust! Sa lõhkusid meie ühtsuse ja ässitasid meid üksteise vastu! Ei ole sellist kurja, mida sa meile teinud ei oleks! Kui sa tahad nende tegude ja sõnadega rikkaks saada, kogume sulle rohkem vara, kui sa ihaldad. Kui sa tahad kuulsust ja au, tunnistame sind oma isandaks. Kui sa tahad valitsejaks saada, kuulutame sind valitsejaks ja koondume sinu ümber. Kui sa oled mingi jõu mõju all, vabastame sind sellest. Kui see on džinnidest tulnud haigus, kulutame kogu oma vara, et leida sellele ravi!“ Kui maailmade isand oli nad kannatlikult ära kuulanud, andis ta selle võimsa vastuse: „Oo kuraišlased! Mitte midagi sellest, mida te nimetasite, ei ole minus. Ma ei ole tulnud selle sõnumiga, mille ma teile tõin, selleks et nõuda teie vara, ega selleks, et saavutada teie seas suurt au ja kuulsust, ega selleks, et saada teie valitsejaks. Vaid Allah Kõigekõrgem saatis mind teie juurde prohvetina ja ilmutas mulle Raamatu. Ta käskis mul olla teile (neile teist, kes vastu võtavad) rõõmusõnumi tooja (Paradiisist) ja hoiataja (Põrgu eest neile, kes vastu ei võta).

Ja ma edastasin teile selle oma Issanda käsu ja andsin teile nõu. Kui te võtate vastu selle, mis ma tõin, on see teile osaks ja teemoonaks nii selles maailmas kui ka teispoolsuses (ahirat). Kui te seda vastu ei võta, vaid lükkate tagasi, on minu ülesanne pidada vastu ja taluda iga raskust, et täita Üleva Allahi käsku, kuni Allah Kõigekõrgem langetab oma otsuse minu ja teie vahel…“ Abu Džahl, Umajja ibn Halaf ja teised ebajumalakummardajad ütlesid: „Oo Muhammed! Sa tead, et kellelgi ei ole elatise teenimisel raskemaid olusid kui meil. Kuna sa oled prohvet, palu oma Issandalt, et Ta kõrvaldaks need mäed, mis meid ahistavad ja meie elu raskeks teevad! Laiendagu Ta meie maad ja voolaku seal jõed nagu Šaami ja Iraagi jõed! Pealegi äratagu Ta ellu mõned meie esivanemad, eeskätt Kusai ibn Kilab. Kusai ibn Kilab oli tõerääkiv, suur mees. Küsime temalt, kas see, mida sa räägid, on tõde või vale! Kui tema sind kinnitab ja kui sa teed, mida me palume, tunnistame sind. Nii saame ka teada, milline on sinu koht oma Issanda juures. Kui sa seda meie heaks ei tee, siis palu oma Issandalt midagi enda jaoks. Palu, et Ta saadaks ingli, kes kinnitaks, mida sa räägid, ja hoiaks meid sinust eemal! Pealegi andku su Issand sulle aedu, paleesid ja varandusi, et sa pääseksid elatusmuredest, sest sinagi käid nagu meie turgudel ja näed elatise nimel vaeva!“ Meie isand Fahr al-alam (maailma uhkus) vastas neile: „Mind ei ole teie juurde saadetud nende asjadega. Ma tõin teile Ülevalt Allahilt ainult selle, millega Allah Kõigekõrgem mind saatis. Ma edastasin selle teile. Ma ei ole inimene, kes paluks oma Issandalt (vara ja omandit). Allah Kõigekõrgem saatis mind rõõmusõnumi toojana (Paradiisist neile teist, kes võtavad vastu, mis ma tõin) ja hoiatajana (Põrgu eest neile teist, kes ei võta vastu, vaid lükkavad tagasi).“ Seekord ütlesid ebajumalakummardajad: „Kuna sinu Issand teeb kindlasti kõike, mida tahab, siis palu Teda, et Ta lõhuks taeva ja laseks selle meie peale langeda!… Kuni sa seda ei tee, me sind ei usu!“ Meie isand Prohvet ütles: „See on Allah Kõigekõrgema asi. Kui Ta tahab seda teile teha, teeb Ta seda kindlasti!“ Siis läksid ebajumalakummardajad veelgi kaugemale ja ütlesid: „Oo Muhammed! Kas sinu Issand ei teadnud, et me istume sinuga maha, ega teadnud, mida me sinult küsime ja palume, et Ta sulle seda ette ei teatanud ega õpetanud? Miks Ta ei teatanud, mida Ta meiega teeb, kui me ei võta vastu seda, mida sa meile edastasid?… Kuni sa ei too meie juurde ingleid tunnistajaiks, et su sõnad on tõesed, me sind ei usu… Nüüd ei ole meil sinu ees enam mingit kohustust. Me vanume, et me ei jäta sind enam rahule! Kas me hävitame sinu või sina meid…“ Kui meie armas Prohvet nägi, et nad selle asemel, et talle lähemale tulla, olid temast täielikult eemaldunud, lahkus ta nende juurest.13 Kui Meka ebajumalakummardajad Universumi Sultani tagasi lükkasid, saatis Allah Kõigekõrgem Džibrili alaihis-salam kaudu ilmutuse ja vastas neile pühade salmidega. Ta teatas neile kibedatest karistustest, mis neid tabavad. Suura al-Anam 4.–11. pühas salmis on tähenduse järgi öeldud: „Ei tule neile ühtegi märki nende Issanda märkide hulgast (ühtegi salmi Püha Koraani salmide hulgast, ühtegi tõendit tõendite hulgast ega ühtegi imet imede hulgast), millest nad ei pööraks ära.

„Metsikud, kõvasüdamelised teadmatud ei usu sinusse. Enamik neist on munafikid (silmakirjatsejad)“ At-Tauba: 97

Kui Tõde (Püha Koraan) nendeni jõudis, nimetasid nad seda valeks ja salgasid seda. Kuid peagi jõuavad nendeni teated (karistus) sellest, mida nad pilkasid ja naeruvääristasid. Kas nad (Meka inimesed) ei näinud, kui palju põlvkondi enne neid Me hävitasime? Kas nad seda tõesti ei teadnud? Me olime andnud neile kõik võimalused, mida Me ei ole andnud teile. Me saatsime neile taevast rohkesti vihma. Me lasksime (nende aedade, viljapuuaedade ja paleede) all voolata jõgedel. Seejärel hävitasime Me nad nende pattude pärast (ja selle pärast, et nad nende andide eest ei tänanud). Nende asemele lõime Me teised põlvkonnad. Isegi kui Me oleksime saatnud sulle paberile kirjutatud raamatu ja nad oleksid seda oma kätega katsunud, oleksid need uskmatud kangekaelsusest ikka öelnud: ‚See ei ole muud kui ilmne nõidus.‘ Pealegi ütlesid nad: ‚Oh, kui talle oleks saadetud ingel (keda ka meie näha võiksime) (ja kes ütleks meile, et Muhammed alaihis-salam on prohvet)!‘ Kui Me oleksime saatnud ingli (ja nad oleksid ikkagi usust keeldunud), oleks asi kindlasti otsustatud (oleks langetatud otsus nad kõik hävitada). Siis ei oleks neile antud silmapilgukski ajapikendust ega oleks neile pilku heidetud. Kui Me oleksime teinud tema (Prohveti) ingliks, oleksime Me ta ikkagi näidanud (mehe) kujul ja heitnud nad uuesti samasse kahtlusse, milles nad praegu on. Tõesti, ka enne sind olnud prohveteid pilgati ja naeruvääristati ning õnnetus ja karistus, mis oli palgaks selle eest, mida nad pilkasid, piiras neid igast küljest. Ütle: ‚Rännake maa peal ja vaadake, milline oli nende lõpp, kes prohveteid valetajaks pidasid!’“ Suura al-Furkan 7.–10. pühas salmis on tähenduse järgi öeldud: „Uskmatud ütlesid: ‚Mis prohvet see on? Ta sööb ja joob ja käib tänavatel nagu meie. Kui ta oleks prohvet, tuleks tema juurde ingel. Tal oleksid abilised, kes samuti tooksid meile teateid ja hirmutaksid meid Põrguga. Või saadaks tema Issand talle rahavarandusi või oleksid tal viljapuuaiad ja talud ning ta sööks, mida tahab.‘ Need ülekohtused ütlesid üksteisele: ‚Kui te teda järgite, järgite te nõiutud meest.‘ (Oo Minu Habib!) Vaata, milliseid halbu võrdlusi nad sinu kohta välja mõtlesid; nad eksisid õigelt teelt ja langesid eksitusse. Nüüd ei suuda nad eksitusest välja pääseda ega leia teed õigele teele. Kui ülev on Allah Kõigekõrgema suursugusus! Kui Ta tahab, annab Ta sulle (selles maailmas) sellest parema: aiad ja viljapuuaiad, mille all voolavad jõed, ja ehitab sulle paleesid!“ Kahekümne esimeses pühas salmis on samuti tähenduse järgi öeldud: „Need, kes ei looda Meiega kohtuda, ütlesid: ‚Oh, kui meile oleks saadetud ingleid (kes ütleksid meile, et Muhammed räägib tõtt), või kui me näeksime oma Issandat!‘ Tõesti, nad pidasid end suureks ja ületasid suures jultumuses piiri…“ Suura Saba 9. pühas salmis on tähenduse järgi öeldud: „Kui Me tahaksime, laseksime maal nad alla neelata (nagu Karuni, sest nad nägid Meie selgeid märke ja nimetasid neid ikkagi valeks), või laseksime taevast nende peale tükke langeda (nagu Me tegime Aika elanikega).“ Suura al-Isra 97. pühas salmis on tähenduse järgi öeldud: „… Ülestõusmispäeval kogume Me nad kokku silmili maas, pimedate, tummade ja kurtidena! Nende peatuspaik on Põrgu; iga kord, kui selle tuli vaibub, suurendame Me selle leeke!“ Kuuldes enda kohta ilmutatud pühi salme, suurendasid ebajumalakummardajad oma vaenu veelgi.

Eriti Ubajj ibn Halaf ja tema vend Umajja kurvastasid Allahi Sõnumitoojat väga. Õnnetu Ubajj tuli Prohveti kõrge isiku ette kõdunenud luuga. Siis ütles ta: „Oo Muhammed! Sinu Allah äratavat selle luu ellu, kui see on juba kõdunenud, kas pole? Sa siis usud, et sinu Issand äratab ellu selle, mis on kõdunenud!“ ning purustas luu. Seejärel puhus ta selle tolmu meie armsa Prohveti poole ja jätkas: „Oo Muhammed! Kes küll suudab selle ellu äratada, kui see on nii kõdunenud?“ Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Jah. Allah Kõigekõrgem surmab nii sinu kui ka selle… Seejärel äratab Ta sind ellu ja heidab Põrgusse.“ Selle sündmuse puhul ilmutas Ülev Allah need pühad salmid, mille tähendus on: „Kas see (salgav) inimene ei näinud ega tea kindlalt, et Me lõime ta seemnetilgast? Ja ometi sai temast avalik vaidleja. Ta unustas oma loomise ja tõi Meile võrdluse: ‚Kes äratab ellu need luud, kui need on kõdunenud ja pudenenud?’ (Oo Minu Sõnumitooja!) Ütle: ‚Ellu äratab need Tema, kes lõi need esimest korda (kui neid ei olnud), ja Tema (Allah Kõigekõrgem) teab täpselt kõike loodut. Tema (Allah Kõigekõrgem) on see, kes annab teile tule rohelisest puust, ja vaata, te süütate sellest tule. Kas Temal, kes lõi taevad ja maa, ei ole väge luua nendesarnaseid? Muidugi on. Tema on kõige Looja, kõige Teadja…’“14

Halid ibn Saidi usk

Islamisse kutsumise algusaegadel nägi Halid ibn Said und. Unes seisis ta Põrgu serval ja tema isa tahtis teda sinna sisse lükata. Just siis nägi ta, et meie Prohvet haaras tal vööst kinni ja päästis ta Põrgusse kukkumast. Ta ärkas karjudes ja ütles: „Ma vannun Allahi nimel, et see uni on tõeline.“ Õue minnes kohtas ta hazrat Abu Bakrit ja jutustas talle oma unenäo. Hazrat Abu Bakr ütles talle: „Sinu unenägu on tõde. See inimene on Allah Kõigekõrgema Prohvet. Mine kohe ja järgi teda! Sa kuuletud talle, võtad vastu tema toodud usu ja oled koos temaga. Tema kaitseb sind Põrgusse kukkumast, nagu sa unes nägid. Sinu isa aga jääb Põrgusse!“

Hazrat Halid ibn Said oli unenäost vapustatud. Aega kaotamata läks ta kohe paika nimega Adžjad, Muhammedi alaihis-salam juurde, ja küsis: „Oo Muhammed! Millele sa inimesi kutsud?“

Meie isand Prohvet vastas: „Ma kutsun inimesi uskuma ainsasse Allahisse, kellel ei ole kaaslast ega võrdset, ja sellesse, et Muhammed (alaihis-salam) on Tema teener ja Prohvet, ning loobuma mingite kivitükkide teenimisest, mis ei kuule ega näe, ei suuda kahju ega kasu tuua ega tea, kes neid teenib ja kes mitte.“

Selle peale sai Halid ibn Said kohe moslemiks, öeldes: „Ka mina tunnistan, et ei ole teenimisväärset jumalat peale Allah Kõigekõrgema, ja tunnistan samuti, et sina oled Allah Kõigekõrgema Prohvet!“ Tema moslemiks saamine rõõmustas Prohvetit väga. Tema järel sai moslemiks saamise au osaliseks ka tema naine Umajja. Hazrat Halid ibn Said tahtis, et ka tema vennad saaksid moslemiteks, ja nägi selle nimel vaeva. Nende seast oli moslemiks saanud ka Umar ibn Said.

„Ülestõusmispäeval kogume Me nad kokku silmili maas, pimedate, tummade ja kurtidena! Nende peatuspaik on Põrgu; iga kord, kui selle tuli vaibub, suurendame Me selle leeke!“ Al-Isra: 97

Kui nende isa Abu Uhaiha, islami raevukas vaenlane, sai teada, et Halid ja Umar on saanud moslemiteks ja sooritavad namazi ühes Meka eraldatud paigas, saatis ta need oma pojad, kes ei olnud moslemid, et nad tooksid nad tema juurde. Siis käskis ta neil loobuda uuest usust, mille nad olid vastu võtnud. Ta hakkas neid sõimama ja peksma.

Seejärel ütles ta Halid ibn Saidile: „Kas sa hakkasid Muhammedi järgima? Sa ju näed, et ta läheb oma rahva vastu ja halvustab sellega, mille ta on toonud, meie ebajumalaid ja meie esivanemaid!“

Kui hazrat Halid ibn Said vastas: „Ma vannun Allahi nimel, et Muhammed alaihis-salam räägib tõtt. Ma hakkasin teda järgima. Pigem suren, kui loobun oma usust!“, kasvas isa viha veelgi. Ta peksis teda kepiga, kuni see murdus, ja ütles: „Sa vilets poeg! Mine, kuhu tahad. Ma vannun, et ma ei anna sulle leiba!“ Hazrat Halid ütles: „Kui sa võtad minult elatise, annab Allah Kõigekõrgem mulle kindlasti minu igapäevase leiva (rizk).“

Isa ähvardas oma teisi poegi, öeldes: „Kui keegi teist temaga räägib, teen ma teile seda, mida ma temale ei teinud.“ Ta laskis hazrat Halidi maja keldrisse lukustada ja jättis ta Meka palavuses kolmeks päevaks ilma toidu ja veeta.

Hazrat Halid ibn Said leidis võimaluse ja põgenes isa käest. Isa jäi raskelt haigeks. Haigevoodis lamades ütles Abu Uhaiha oma vaenus islami vastu:

„Kui ma sellest haigusest paranen ja jälle jalule tõusen, hakkavad kõik Mekas meie ebajumalaid teenima. Keegi ei tohi teenida midagi muud peale nende!“ Et isa vaen tõelise usu vastu lõppeks ja et ta ei teeks kahju tema moslemitest vendadele, tõstis hazrat Halid käed ja palus: „Oo Allah, Sina, kes Sa oled loonud maailmad! Ära lase mu isal sellest haigusest tõusta!“ Ülev Allah võttis tema dua vastu; Abu Uhaiha ei tõusnud enam haigevoodist ja suri.

Musab ibn Umairi pöördumine islamisse

Musab ibn Umair (radijallahu anhu) kuulus ühte kuraišlaste suursugusesse ja rikkasse perekonda. Kui ta kuulis meie armsa Prohveti õnnistatud sõnu, sündis tema südames suur armastus. Ta lõõmas igatsusest tema juurde jõuda. Lõpuks läks ta Dar al-Arkamisse ja sai moslemiks. Seda kuuldes võtsid tema ema ja isa temalt kõik ära ja hakkasid teda piinama. Et sundida teda usust taganema, lukustasid nad ta oma maja keldrisse ja jätsid ta päevadeks ilma toidu ja veeta. Araabia kõrvetava päikese all piinasid nad teda raskelt ja peaaegu väljakannatamatult. Kuid hazrat Musab ibn Umair talus kannatlikult neid raskeid ja halastamatuid piinu ega loobunud islamist.

Enne moslemiks saamist oli hazrat Musab perekonna rikkuse tõttu üles kasvanud heaolus ja külluses. Kõik kadestasid teda. Kui ta moslemiks sai, võttis perekond temalt kõik ja hakkas teda piinama. Ühel päeval tuli Musab ibn Umair, kes oli oma usu pärast talunud igasuguseid raskusi, meie isand Allahi Sõnumitooja juurde. Hazrat Ali jutustas sellest nõnda: „Me istusime Allahi Sõnumitooja juures. Siis tuli Musab ibn Umair. Tal oli seljas lapitud rõivas ja ta oli haletsusväärses seisus. Kui Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) nägi teda sellisena, täitusid tema õnnistatud silmad pisaraist. Kuna Musab ei olnud kõigist talutud piinadest ja vaesusest hoolimata oma usust loobunud, ütles ta: ‚Vaadake seda inimest, kelle südame Allah Kõigekõrgem on valgustanud. Ma nägin, kuidas tema ema ja isa toitsid teda parimate roogade ja jookidega. Armastus Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja vastu on viinud ta sellisesse seisu, nagu te näete.‘“

„Oo Allah! Anna neile andeks nende patud! Sest nad ei tea, mida nad teevad“ Hadith šarif

Meenuta Tõde, igatsusest lõõmates!
Sulle osaks saab suur and,
sinu ees avaneb iga uks,
sulle ilmub Džamalullah (Allahi ilu).
Šams Tabrizi teab seda:
maailm ei jää, see kaob,
kõik loodu läheb hukka,
igavesti jääb vaid Allah.
Salatullah salamullah,
alaika, ja Rasulallah.

Hidžra Abessiiniasse