AKABA TRUUDUSVANDED (BAIA)

Akaba esimene truudusvanne

Bisa (prohvetiks kutsumise) üheteistkümnenda aasta zulhidždža kuus tulid Asad ibn Zurara ja tema üksteist sõpra hadži ajal jälle Mekasse. Nende eelmisest kohtumisest maailmade isandaga oli möödunud täpselt aasta. Sel aastal piinasid ja kiusasid ebajumalakummardajad moslemeid rohkem kui ühelgi varasemal aastal. Nad jälgisid lakkamatult meie isand Allahi Sõnumitooja iga sammu ja piinasid igaüht, kes temaga rääkis. Kui mediinalased sellest teada said, leppisid nad kokku, et kohtuvad meie Prohvetiga öösel Akabas. Kui öö saabus, kohtusid nad. Nad kinnitasid talle oma ustavust, lubasid alluda kõigile tema käskudele ja soovidele ning andsid talle truudusvande (baia). Selles lepingus võtsid nad endale kohustuse: „Me ei omista Allah Kõigekõrgemale kaaslasi, ei hoora (zina), ei varasta, hoidume laimust ega tapa oma lapsi häbi kartes või hirmust, et meil ei ole millest elada.“1

Meie armas Prohvet määras need kaksteist meest, kellest kaks kuulusid Ausi hõimu ja ülejäänud Hazradži hõimu, oma hõimude esindajateks. Nad pidid oma hõimudele islamist rääkima ja olema nende nimel Allahi Sõnumitooja ees käendajad. Asad ibn Zurara määrati nende kõigi esindajaks. Viis meest, kes olid osalenud eelmise aasta kohtumisel Akabas, ja seitse, kes olid äsja islami vastu võtnud, olid järgmised: Malik ibn Naddžari poegade hulgast Asad ibn Zurara, Auf ibn Haris ja Muaz ibn Haris; Zuraik ibn Amiri poegade hulgast Rafi ibn Malik ja Zakvan ibn Abdikais; Ganm ibn Aufi poegade hulgast Ubada ibn Samit; Gusaina poegade hulgast Jazid ibn Saalaba; Adžlan ibn Zaidi poegade hulgast Abbas ibn Ubada; Haram ibn Kaabi poegade hulgast Ukba ibn Amir; Savad ibn Ganmi poegade hulgast Kutba ibn Amir; Abdulašhal ibn Džušami poegade hulgast Abul Haisam Malik ibn Tajjihan ning Amr ibn Aufi poegade hulgast Uvaim ibn Saida.

Mediinas tõusnud päike

Pärast Akaba esimest truudusvannet (lepingut) naasid hazrat Asad ibn Zurara ja tema sõbrad Mediinasse. Nad rääkisid oma hõimudele päeval ja öösel islamist ning kutsusid neid tõelisse usku. Selle kutse tulemusel hakkas islam Mediinas kiiresti levima. Asi läks koguni nii kaugele, et varem teineteisele vaenulikud Ausi ja Hazradži hõimud ühinesid ning palusid meie isand Allahi Sõnumitoojalt õpetajat, et islamit paremini õppida. Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) saatis Mediinasse õpetajaks hazrat Musab ibn Umairi, ühe oma Mekas viibivatest kaaslastest, et too õpetaks neile Püha Koraani ja islamit. Hazrat Musab elas hazrat Asadi majas. Koos käisid nad majast majja ja kuulutasid kõigile islamit. Nad palusid inimestel armastada Allahi Sõnumitoojat ja lubada, et nad kaitsevad teda kõigest jõust kõigi tema vaenlaste eest. Nii valmistasid nad inimesi ette truudusvandeks. Hazrat Asad ibn Zurara hõimupealik oli Saad ibn Muaz ja nad olid sugulased. Tol ajal oli araablastel kombeks hoiduda sugulase solvamisest. Seepärast ei läinud Saad ibn Muaz, kes ei olnud veel usku tulnud, ise hazrat Asad ibn Zurara majja seda asja takistama. Hõimupealikuna ei tahtnud ta ise sellesse sekkuda. Seepärast ütles ta Usaid ibn Hudairile, kes oli tema hõimu silmapaistvamaid mehi: „Mine meie linnaossa. Vaata seda tulnukat ja tee, mida tead. Kui Asad ei oleks minu tädipoeg, ei oleks ma seda sinu hooleks jätnud.“

Seepeale võttis Usaid ibn Hudair oma oda ja läks majja, kus elas hazrat Musab ibn Umair. Sinna jõudes hakkas ta vihaselt rääkima: „Miks te meie juurde tulite? Te petate inimesi! Kui te ei taha elust ilma jääda, lahkuge siit otsekohe!“ Nähes, kui vihane ta on, vastas Musab ibn Umair väga leebelt ja viisakalt: „Istu natukeseks ja kuula, mida me räägime! Mõista, mida me tahame. Kui see sulle meeldib, võtad selle vastu. Kui mitte, võid meid takistada…“ Usaid rahunes ja ütles: „Sa räägid õigesti.“ Ta lõi oma oda maasse ja istus. Ta kuulas hazrat Musabi armsat kõnet, sõnu, mis tungisid otse südamesse, ja Püha Koraani salme, mida too oma kauni häälega luges. Ta jäi täiesti vaimustusse ja hüüatas: „Kui kaunis asi see on!“ Seejärel küsis ta: „Mida tuleb teha, et sellesse usku astuda?“ Talle selgitati ja Usaid ibn Hudair sai moslemiks, öeldes usutunnistuse (kalimat aš-šahada). Rõõmust paigal püsida suutmata ütles hazrat Usaid: „Ma lähen ja saadan teie juurde ühe mehe. Kui tema saab moslemiks, ei jää Mediinas tema rahva seast kedagi, kes ei oleks usku tulnud…“ Ta tõusis ja läks kiiresti minema, otse Saad ibn Muazi juurde. Teda nähes ütles Saad ibn Muaz: „Ma vannun, Usaid ei tule tagasi sama näoga, millega ta siit lahkus.“ Siis küsis ta: „Mida sa tegid, oo Usaid?“ Kuna hazrat Usaid ibn Hudair soovis väga, et Saad ibn Muaz saaks moslemiks, vastas ta: „Ma rääkisin selle mehega (Musab ibn Umair) ega näinud neis midagi halba. Kuid me kuulsime, et Banu Harisa kahtlustavad sinu tädipoega Asadit, sest ta on sellise mehe oma majja varjule võtnud, ja et nad on asunud teele teda tapma.“ Need sõnad läksid Saad ibn Muazile väga hinge. Mõni aasta varem olid nad nimelt ühes sõjas Banu Harisat võitnud ja sundinud neid Haibarisse varjule minema. Aasta hiljem olid nad neile andeks andnud ja lubanud neil kodumaale naasta. Mõte, et nad sellele vaatamata nii käituvad, vihastas Saad ibn Muazi väga. Tegelikult ei olnud midagi sellist juhtunud. Selle kavalusega tahtis Usaid ibn Hudair ära hoida, et Saad ibn Muaz teeks kurja oma tädile ja tema pojale Asad ibn Zurarale ning seega ka Musab ibn Umairile. Nii valmistas ta pinda ette, et Saad läheks nende poolele ja saaks lõpuks moslemiks. Usaid ibn Hudairi sõnade peale kargas Saad ibn Muaz püsti ja läks hazrat Asad ibn Zurara juurde. Sinna jõudes nägi ta, et Asad ja Musab ibn Umair istuvad täies rahus ja vestlevad. Ta astus nende juurde ja ütles: „Oo Asad! Kui meie vahel ei oleks sugulust, ei oleks sa saanud seda teha…“ Hazrat Musab ibn Umair vastas: „Oo Saad! Oota natuke, istu ja kuula meid, püüa mõista… Kui meie sõnad sulle meeldivad, seda parem. Kui need sulle ei meeldi, ei paku me seda sulle ja sa võid püsti tõusta ja minna!“ Nende leebete ja armsate sõnade peale rahunes Saad ibn Muaz, istus kõrvale ja hakkas neid kuulama. Hazrat Musab ibn Umair rääkis Saad ibn Muazile kõigepealt islamist. Ta selgitas islami aluseid. Seejärel luges ta oma armsa ja kauni häälega osa Püha Koraanist. Mida kauem ta luges, seda enam muutus Saad ibn Muazi olek, kuni too jäi täiesti vaimustusse. Püha Koraani võrratu kõnekunsti ees pehmenes tema süda ja ta oli sügavalt liigutatud. Suutmata end tagasi hoida, küsis ta: „Mida te teete, et sellesse usku astuda?“ Musab ibn Umair õpetas talle kohe usutunnistuse. Saad sai moslemiks, öeldes: „Ašhadu an la ilaha illallah va ašhadu anna Muhammadan abduhu va rasuluhu.“ Rahu ja rõõmu tõttu, mida ta moslemiks saades tundis, ei suutnud Saad ibn Muaz paigal püsida. Ta läks kohe koju ja võttis, nagu talle oli õpetatud, gusli (täispesu). Seejärel palus ta, et tema rahvas koguneks. Ta võttis Usaid ibn Hudairi kaasa ja läks paika, kuhu rahvas oli kogunenud. Pöördudes Abdulašhali poegade poole, küsis ta: „Oo Abdulašhali pojad! Kellena te mind tunnete?“ Nad vastasid ühest suust: „Sa oled meie pealik ja meie vanem ning me järgime sind!“ Siis ütles Saad ibn Muaz: „Siis teatan ma teile kõigile: mulle on osaks saanud au saada moslemiks. Ma tahan, et ka teie usuksite Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Sõnumitoojasse. Kui te ei usu, ei räägi ega suhtle ma enam ühegagi teist!“

„Siis teatan ma teile kõigile: mulle on osaks saanud au saada moslemiks. Ma tahan, et ka teie usuksite Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Sõnumitoojasse“ Saad ibn Muaz (radijallahu anhu)

Sanat as-surur (Rõõmuaasta)

Niipea kui Abdulašhali pojad kuulsid, et nende pealik Saad ibn Muaz on saanud moslemiks ja kutsub ka neid islamisse, said nad kõik üheskoos moslemiteks. Sel päeval kajas Mediina taevas õhtuni usutunnistusest ja takbiri hüüetest.2 Varsti pärast seda, kui Abdulašhali pojad olid üheskoos moslemiteks saanud, võtsid islami vastu ka kõik Mediina elanikud, Ausi ja Hazradži hõimud. Iga kodu sai islami valgusest valgeks. Saad ibn Muaz ja Usaid ibn Hudair purustasid kõik nende hõimudele kuulunud ebajumalakujud. Kui sellest teatati meie armsale Prohvetile (sallallahu alaihi va sallam), oli ta väga rõõmus. Meka moslemid olid rõõmu täis. Seepärast hakati seda aastat (621 m.a.j.) kutsuma nimega Sanat as-surur (Rõõmuaasta).

Assalatu vassalamu alaika, ja Rasulallah!
Assalatu vassalamu alaika, ja Habiballah!
Assalatu vassalamu alaika, ja Saijidal-avvalina val-ahirin!

Akaba teine truudusvanne (baia)

Bisa kaheteistkümnendal aastal oli Meka ebajumalakummardajate vägivald moslemite vastu jõudnud äärmise piirini ja muutunud talumatuks. Mediinas aga olid Ausi ja Hazradži mehed tänu Asad ibn Zurara ja Musab ibn Umairi teenistusele täis armastust ja indu: nad olid valmis moslemid avasüli vastu võtma, neid rinnale suruma ja nende eest iga ohvri tooma. Nad soovisid, et meie isand Allahi Sõnumitooja austaks võimalikult ruttu Mediinat oma tulekuga, ja lubasid, et ei säästa tema nimel ei oma vara ega elu. Kätte oli jõudnud hadži aeg. Zulhidždža kuus tulid Mediinast Mekasse 73 meest ja 2 naist, kõik moslemid, ning nendega koos Musab ibn Umair. Pärast hadži kohtusid nad kõik jälle Akabas meie Prohvetiga. Kaksteist esindajat, nende seas Asad ibn Zurara, palusid oma hõimude nimel meie Prohvetil Mediinasse rännata ja tegid talle selle ettepaneku. Kui meie isand Allahi Sõnumitooja oli neile Püha Koraanist mõned pühad salmid ette lugenud, nõudis ta neilt kindlat lubadust, et nad kaitsevad teda nii, nagu nad kaitsevad ja hoiavad omaenda elu, naisi ja lapsi. Seal viibis ka meie isand Allahi Sõnumitooja onu hazrat Abbas, kes ei olnud veel moslem. Ta pöördus truudusvannet andma tulnud salga poole järgmiste sõnadega: „Oo mediinalased! See on minu venna poeg. Inimestest armastan ma kõige rohkem teda. Kui te peate teda tõeks ja usute ka seda, mille ta on Allahilt toonud, ning tahate ta endaga kaasa viia, peate andma mulle kindla lubaduse, mis mind rahustaks. Nagu te teate, on Muhammed alaihis-salam meie seast. Me oleme teda kaitsnud nende eest, kes temasse ei usu. Ta elab meie keskel kaitstuna, oma au ja väärikusega. Sellele kõigele vaatamata on ta kõigist teistest ära pöördunud ja otsustanud ühineda teiega ning teiega kaasa minna. Asuge selle asja kallale ainult siis, kui teil on küllalt sõjajõudu, et vastu panna kõigile araabia hõimudele, kui need ühinevad ja teile kallale tungivad. Arutage seda omavahel põhjalikult, et te hiljem lahku ei läheks. Kas te peate oma sõna ja suudate teda tema vaenlaste eest kaitsta? Kui suudate seda teha nii, nagu kohane on, seda parem. Kui te aga jätate ta pärast Mekast lahkumist üksi, siis loobuge juba praegu, et ta võiks elada oma kodumaal kaitstuna ja oma auga.“ Hazrat Abbasi kõne kurvastas Mediina moslemeid. Neile tundus, nagu oleks neile öeldud, et kui nad viivad meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) oma maale, ei suuda nad teda ebajumalakummardajate eest kaitsta ja jätavad ta kitsikuses maha. Mediina kaaslaste hulgast pöördus hazrat Asad ibn Zurara meie isand Prohveti poole ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kui sa lubad, on mul paar sõna öelda. Lase mul need sinu ette tuua.“ Kui meie isand, universumi uhkus, oli loa andnud, ütles ta: „Mu isa ja ema olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Igal kutsel on oma tee ja viis, olgu leebe või range. Sina kutsud meid nüüd millegi juurde, mida inimestel on väga raske vastu võtta. Inimestel on ju väga raske jätta maha ebajumalad, keda nad on ammustest aegadest kummardanud, ja võtta vastu islam. Sellele vaatamata võtsime meie islami vastu kogu südamest. Sa käskisid meil ka katkestada sidemed oma sugulastega, kes on ebajumalakummardajad, ja ka selle võtsime siiralt vastu. Sa tead, et ka seda on väga raske vastu võtta. Me võtsime avasüli vastu sinu ülla isiku, keda isegi sinu onud ei kaitsnud, vaid kelle vaenlasteks nad hakkasid, ja pidasime seda auväärset ülesannet enda jaoks kohustuslikuks ja hädavajalikuks. Me kõik oleme nende sõnadega ühel meelel. Mida me ütleme keelega, seda kinnitame südamega. Me vanume, et kaitseme sinu õnnistatud isikut viimse veretilgani, nii nagu kaitseme oma naisi ja lapsi. Kui me selle lepingu murrame, kuulugem nende õnnetute hulka, kes ei pea Allah Kõigekõrgemale antud sõna. Oo Allahi Sõnumitooja! Me oleme oma sõnale truud. Allah Kõigekõrgem andku meile edu!“ Seejärel jätkas ta: „Oo Allahi Sõnumitooja! Sa võid nõuda meilt endale missugust tagatist tahes ja seada missuguseid tingimusi tahes.“

Meie isand Prohvet innustas neid islami poole ja luges Püha Koraani. Seejärel ütles ta: „Minu tingimus teile minu Issanda nimel on see, et te teenite Allah Kõigekõrgemat ega omista Talle mitte midagi kaaslaseks. Minu tingimus teile minu enda ja minu kaaslaste nimel on see, et te annate meile peavarju, aitate mind ja minu kaaslasi ning kaitsete meid kõige eest, mille eest te kaitsete ja hoiate iseennast.“

Bara ibn Maarur ütles: „Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kes on saatnud sind prohvetina tõelise usu ja Raamatuga: me kaitseme sind nii, nagu me kaitseme ja hoiame oma naisi ja lapsi! Võta meilt truudusvanne vastu, oo Allahi Sõnumitooja!“ Et meie isand Prohvetiga sõlmitud kokkulepet kinnitada, ütles üks Mediina moslemitest, Abbas ibn Ubada, oma sõpradele: „Oo hazradžlased! Kas te teate, miks te Muhammedi alaihis-salam vastu võtsite?“ Nad vastasid: „Jah.“ Siis ütles ta: „Te võtate ta vastu ja järgite teda nii rahu- kui ka sõjaajal. Kui te kavatsete jätta meie Prohveti üksi ja abita siis, kui teie vara saab kahju ning teie sugulased ja lähedased hukkuvad, siis tehke seda juba praegu. Ma vannun Allahi nimel, kui te nii teete, hukkute nii siin maailmas kui ka teispoolsuses! Kui te aga usute, et suudate jääda talle truuks selles, milleks ta kutsub, isegi kui te kaotate oma vara ja teie lähimad sugulased tapetakse, siis hoidke temast kinni. Ma vannun Allahi nimel, see on parim nii teie siinse elu kui ka teispoolsuse jaoks.“ Tema sõbrad vastasid: „Me ei loobu oma Prohvetist, isegi kui me kaotame oma vara ja meie lähedased tapetakse. Me ei lahku temast iialgi. Pigem surm kui taganemine!“

„Kui me selle lepingu murrame, kuulugem nende õnnetute hulka, kes ei pea Allah Kõigekõrgemale antud sõna. Oo Allahi Sõnumitooja! Me oleme oma sõnale truud. Allah Kõigekõrgem andku meile edu!“ Asad ibn Zurara (radijallahu anhu)

Seejärel pöördusid nad meie armsa Prohveti poole ja küsisid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mis saab meie osaks, kui me selle lepingu täidame?“ Siis ütles meie armas Prohvet: „Allah Kõigekõrgema rahulolu ja Paradiis!“ Igaüks neist andis lubaduse oma rahva esindaja ja volinikuna. Esimesena surus hazrat Asad ibn Zurara kätt (musafaha) ja ütles: „Ma annan truudusvande, et täidan Allah Kõigekõrgemale ja Tema Sõnumitoojale antud sõna ja oma lubaduse aidata teda oma elu ja varaga.“ Tema järel andis igaüks samamoodi truudusvande ning väljendas oma rõõmu ja alistumist sõnadega: „Me võtsime vastu Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja kutse, me kuulsime ja kuuletusime.“ Nii panid nad kõhklemata oma elu ja vara Allahi Sõnumitooja teenistusse. Naistega sõlmiti truudusvanne ainult sõnadega. Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) võttis neilt lubaduse „mitte omistada Allah Kõigekõrgemale midagi kaaslaseks, mitte varastada, mitte laimata ega hoorata, mitte tappa oma lapsi, mitte valetada ega astuda vastu headele tegudele…“ Sel ajal, kui mediinalased andsid meie isand Prohvetile truudusvannet, hüüdis üks hääl Akaba künkalt: „Oo Minas peatujad! Prohvet ja Mediina moslemid on kokku leppinud, et sõdivad teiega.“ Selle hääle kohta ütles meie Prohvet: „See on Akaba šaitan“, ja seejärel ütles hüüdjale: „Oo Allah Kõigekõrgema vaenlane! Ka sinuga õiendan ma veel arved!“ Seejärel käskis ta truudusvande andnud mediinalasi: „Minge kohe tagasi oma laagripaikadesse.“ Abbas ibn Ubada ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma vannun: kui sa tahad, tungime homme varahommikul Minas viibivatele uskmatutele kallale ja raiume nad kõik mõõgaga maha.“ Meie isand Prohvet oli rõõmus, kuid vastas: „Meil ei ole veel käsku nii toimida. Praegu minge tagasi oma paikadesse.“ Imaam Nasai edastatud jutustuses, mille allikas on Abdullah ibn Abbas, on öeldud, et need ansarid, kes osalesid Akaba truudusvandes, said ka muhadžirideks, sest nad tulid Allahi Sõnumitooja juurde.3

Küpress on uhke ega kuula turteltuvi anumist,
kui vesi just ei haara ta hõlmast, ei lange ta jalge ette ega palu.
Roos tahaks kavalusega juua ööbiku verd,
kui vesi just ei imbuks roosioksa soontesse ega päästaks teda.
Vesi on näidanud maailma rahvale oma puhast loomust,
käies Ahmed al-Muhtari teed.
Inimkonna isand, valitud pärlite meri –
tema imed on saanud veeks kurjade tulele.
Et värskendada prohvetluse roosiaia sära,
tõi ta oma imega kõvast kaljust välja vee.
Tema ime on maailmas otsatu meri,
sellest jõudis vesi isegi uskmatute tuletemplini.
Kes seda kuuleb, see hammustab imestusest sõrme:
raskuste päeval andis ta ansaridele oma sõrmedest vett.