MEDIINA AL-MUNAVVARA AJASTU
Meie armsa Prohveti hidžraga Mediinasse bisa (prohvetiks kutsumise) kolmeteistkümnenda aasta rabi al-avvali kuu 12. päeval, aastal 622 m.a.j., algas Mediina ajastu, mis pidi kestma kümme aastat. Kui meie isand Prohvet austas oma tulekuga hazrat Halid ibn Zaid Abu Ajjub al-Ansari maja, eelistas ta elada alumisel korrusel ja asus sinna elama.1 Nii sai sellele õnnistatud mehele osaks au võõrustada Universumi isandat ja hoida teda oma kodus.
Hazrat Halid jutustas: „Kui Allahi Sõnumitooja austas minu maja oma tulekuga, eelistas ta elada alumisel korrusel. Meie elasime ülemisel korrusel ja see tegi meid väga kurvaks. Ühel päeval ütlesin: ‚Mu isa ja ema olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Mu süda ei lepi sellega, et mina elan üleval ja sina all; see ei tundu mulle õige. See on mulle väga raske. Palun luba, et sina elad üleval ja meie all.‘ Selle peale ütles ta: ‚Oo Abu Ajjub! Meile on sobivam ja mugavam olla maja alumisel korrusel.‘ Ta pidas paremaks jääda alla, sest nii oli hõlpsam külalisi vastu võtta. Nii jäimegi meie maja ülemisele korrusele.
Ühel päeval läks meie veekann katki. Kartes, et maha voolanud vesi tilgub Allahi Sõnumitooja peale ja häirib teda, surusime naisega kohe vee peale oma ainsa sametteki, millega me end katsime.“
Abu Ajjub al-Ansari tundis end ülemisel korrusel elades äärmiselt ebamugavalt. Lõpuks kolis ta ise alla ja viis meie isand Allahi Sõnumitooja üles. Hazrat Abu Ajjub jutustas: „Me valmistasime meie isand Allahi Sõnumitoojale alati õhtusöögi ja saatsime selle talle. Kui ta saatis meile ülejäägi tagasi, otsisime mina ja mu naine Umm Ajjub kohti, mida Allahi Sõnumitooja käsi oli puudutanud, ja sõime sealt, et saada õnnistust. Ühel õhtul saatis Allahi Sõnumitooja tagasi sibula või küüslauguga roa, mille olime valmistanud ja talle saatnud. Kui ma ei näinud selles tema käe jälge, läksin nuttes tema juurde ja ütlesin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Mu isa ja ema olgu sulle ohvriks! Sa saatsid õhtusöögi tagasi, kuid ma ei näinud selles sinu õnnistatud käe jälge. Ometi otsime mina ja Umm Ajjub tagasi saadetud toidust alati neid kohti, mida sinu käsi on puudutanud, ja saame sellest õnnistust.‘ Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: ‚Ma tundsin selles köögiviljas lõhna. Seepärast ma seda ei söönud. Ma olen inimene, kes räägib ingliga.‘ Ma küsisin: ‚Kas see toit on haram (keelatud)?‘ Ta ütles: ‚Ei! Kuid mulle ei meeldinud see lõhna pärast.‘ Kui ma ütlesin: ‚Mis sulle ei meeldi, see ei meeldi ka mulle!’, ütles ta: ‚Sööge teie seda.‘ Nii me selle ära sõimegi ega valmistanud enam kunagi Allahi Sõnumitoojale selle köögiviljaga toitu.
Teinekord valmistasin nii palju toitu, et sellest jätkuks meie isand Allahi Sõnumitoojale ja Abu Bakrile, ja viisin selle nende juurde. Allahi Sõnumitooja ütles: ‚Oo Abu Ajjub! Kutsu kolmkümmend ansaride silmapaistvamat meest.‘ Kui ma mõtlesin, kui vähe toitu on, ja et Õilsaim Sõnumitooja ehk arvab, et seda on palju, ütles ta uuesti: ‚Oo Abu Ajjub! Kutsu kolmkümmend ansaride silmapaistvamat meest.‘ Tuhat mõtet peas, kutsusin kolmkümmend ansari. Nad tulid, sõid sellest toidust ja said kõhu täis. Nad mõistsid, et see on ime, nende usk (iman) tugevnes ja nad andsid uuesti truudusvande (baia). Siis nad lahkusid. Kui need valitud kaaslased (ashab al-guzin) olid läinud, ütles ta seekord: ‚Kutsu kuuskümmend inimest.‘ Kuna ma nägin, et toitu ei olnud imekombel vähemaks jäänud, rõõmustasin veelgi enam ja kutsusin Allahi Sõnumitooja juurde kuuskümmend inimest.
„Tehke kaamelile teed! Talle on käsitud, kuhu põlvili laskuda“ Hadith šarif
Mediina al-Munavvara ja selle ümbrus
Nad tulid ja sõid sellest toidust. Kõik kinnitasid Allahi Sõnumitooja imet ja lahkusid. Seejärel ütles ta: ‚Kutsu üheksakümmend ansari.‘ Ma kutsusin neid ja nad tulid. Allahi Sõnumitooja käsul istusid nad kümnekaupa lauda ja sõid; kõik nägid seda suurt imet ja lahkusid. Nii sõi sada kaheksakümmend inimest. Toitu aga oli sama palju, kui ma olin toonud, ja see paistis, nagu ei oleks keegi seda puudutanudki.“2
Ansaride ja muhadžiride vendlus
Et Mediina al-Munavvaras tekiks tugevam side, tegi meie isand Prohvet rännanud muhadžirid ja neid oma kodudesse vastu võtnud ansarid üksteisele vendadeks. Kui hazrat Ali jäi viimaseks, arvas ta, et ta on unustatud, ja küsis: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas sa unustasid mind?“ Siis ütles maailmade isand: „Sina oled minu vend nii siin maailmas kui ka teispoolsuses.“ See vendlus põhines vastastikusel abil, nii ainelisel kui ka vaimsel. Nii pidi kas või veidigi leevenema kurbus, mida tekitas lahusolek kodumaast, kodust ja sugulastest. Mediina moslemid olid ju juba avasüli vastu võtnud oma vennad muhadžirid, kes olid jätnud maha oma kodumaa, et elada Allah Kõigekõrgema usu järgi ja seda levitada; nad olid kutsunud nad oma kodudesse ja püüdnud kogu südamest neid igati aidata. Selle vendlusega hoidsid nad veelgi südamlikumalt üksteisest kinni. Meie isand Allahi Sõnumitooja tegi iga muhadžiri vennaks sellisele ansarile, kelle loomus tema omaga sobis. See vendlus oli nii tugev, et nad võisid jagada isegi isadelt päritud vara.3
Iga mediinalane jagas oma maa, viinamarjaistanduse, aia, maja ja vara – ühesõnaga kõik, mis tal oli – kaheks ja andis poole meeleldi oma vennale muhadžirile. Üks muhadžiridest, hazrat Abdurrahman ibn Auf, jutustas: „Kui me rändasime Mediina al-Munavvarasse, tegi meie isand Allahi Sõnumitooja minu ja Saad ibn Rabi vendadeks. Seepeale ütles mu vend Saad mulle: ‚Oo mu vend Abdurrahman! Ma olen varanduselt Mediina moslemitest kõige rikkam. Ma jagasin oma vara kaheks ning pool sellest on sinu.‘ Mina vastasin: ‚Allah Kõigekõrgem tehku su vara sulle õnnistatuks ja heaks. Mul ei ole vara vaja. Vii mind ainult turule, kus te kauplete – sellest piisab.‘“
Selline ohvrimeelsus oli võimalik ainult islami vendluse tõttu. Aadama alaihis-salam ajast tolle ajani oli toimunud palju rändeid. Kuid kunagi ei olnud olnud nii tähendusrikast ja ülevat rännet, kunagi ei olnud tulijate ja paikse rahva vahel olnud nii armastusest kantud ühtesulamist ja nii siirast embust. Nii ütles Allah Kõigekõrgem tähenduse järgi: „Usklikud on tõesti vennad.“4 Sellega osutati, et tõeline armastus ja siirus ei tulene ainelisest kasust, vaid usust (iman) ja veendumusest. Selle seisundi saavutasid õilsad kaaslased juba üheainsa vestluse (suhba) kaudu meie isand Allahi Sõnumitoojaga. Meie armsa Prohveti õnnistatud südamest purskus otsekui meredena vaimset valgust (faiz) ja õnnistusi, mis voolasid õilsate kaaslaste südametesse; selle tulemusel armastasid nad üksteist enneolematu ohvrimeelsusega ja eelistasid oma vendi iseendale.
„Oo mu Issand! Tee Mediina meile armsaks, nii nagu me armastame Mekat. Tee see meile Mekast veelgi armsamaks. Oo mu Issand! Anna õnnistust meie mõõtudele ja anumatele. Tee Mediina linnaks, kus me oleme terved. Tee selle õhk heaks!“ Hadith šarif
Selles uues islami keskuses lubasid ansarid ja muhadžirid, käsi käes ja süda südames, üksteisele, et nad ei kohku islamiusu tugevdamise nimel tagasi ühestki ohvrist ja jõuavad lõpuks šahiidi (märtri) astmele. Nii kogunesid nad Allahi Sõnumitooja ümber ja rajasid islamiusu põhimõtteid järgides uue korra ja õnneliku elu. Hidžraga oli islam nüüd astunud esimese sammu teel „riigiks“ saamise poole. Mediina al-Munavvarast aga sai islamiusu häll ja keskus.
Mediinas elas peale õilsate kaaslaste ka kristlasi, juute ja ebajumalakujusid kummardavaid mušrikuid. Juudid koosnesid kolmest hõimust: Banu Kainuka, Banu Kuraiza ja Banu Nadir. Nad olid islami ja eriti meie armsa Prohveti suhtes äärmiselt vaenulikud.
Vahepeal pidasid Meka ebajumalakummardajad endale suureks ohuks seda, et meie isand Prohvet oli Mediinas oma kaaslased üksteisele vendadeks tehes ühte liitnud. Kui nad sellega kiiresti toime ei tule, võivad moslemid tugevneda, Mekale kallale tungida ja võtta neilt ära maad, majad ja kodupaigad, mille moslemid olid maha jätnud… Nii mõtlevatelt Meka ebajumalakummardajatelt hakkas Mediina moslemitele tulema ähvarduskirju. Ühes neist kirjadest seisis: „Tõesti, ükski araabia hõim, kellega meil on vaen, ei ole meid nii vihale ajanud kui teie. Selle asemel, et anda meile välja mees, kes kuulub meie hulka, aitasite teda, võtsite ta avasüli vastu ja kaitsesite teda. See on teie väga suur süü. Palun astuge tema ja meie vahelt kõrvale ja jätke ta meile. Kui tema asjad lähevad hästi, rõõmustame selle üle kõige rohkem meie. Kui mitte, on tema korrale kutsumine samuti meie asi!…“
Sellele kirjale kirjutas hazrat Kaab ibn Malik väga kauni vastuse, milles ta kiitis meie Prohvetit.
Meka ebajumalakummardajad kirjutasid samasuguseid ähvarduskirju ka Mediina ebajumalakummardajatele. Ka neid ähvardasid nad: „Kui te ei aja meie meest oma linnast välja või ei tapa teda, tuleme teie kallale, tapame teid ja võtame teie naised enda teenijateks!…“
Selle peale kogunesid Mediina ebajumalakummardajad munafiki (silmakirjatseja) Abdullah ibn Ubajji ümber ja otsustasid meie isand Allahi Sõnumitoojale kurja teha, niipea kui avaneb võimalus.
Kui moslemid sellest teada said, tegid nad kõik, mis suutsid, et kaitsta meie armsat Prohvetit, ja koondusid kindlalt tema ümber. Asi läks nii kaugele, et nad ei saanud öösiti tänavale minna ega oma kodus magada.
Ubajj ibn Kaab jutustas: „Kui meie isand Allahi Sõnumitooja ja tema kaaslased austasid oma tulekuga Mediina al-Munavvarat, said moslemid ebajumalakummardajate araabia hõimude vaenu märklauaks. Kaaslased pidasid relvastatult valvet hommikuni.“
Õilsad kaaslased olid saanud otsekui üheks kehaks ja ruttasid ohuhetkedel kõigest jõust appi oma usuvendadele. Nende eesotsas oli meie armas Prohvet. Nii nagu meie isand Allahi Sõnumitooja oli esimene igas kaunis omaduses, oli ta ka julguselt oma kaaslastest kõige eespool. Ükskõik mis öötunnil hädakisa kostis, jõudis meie Prohvet oma hobusel välgukiirusel sinna enne kõiki teisi, teatas oma kaaslastele, et ei ole midagi karta, ja rahustas neid.
„Oo Ali! Sina oled minu vend nii siin maailmas kui ka teispoolsuses“ Hadith šarif
Taas on tulnud see kuu,
mil sündis mõlema maailma sultan.
Taas on tulnud see kuu,
mil sündis teadmise ja tunnetuse allikas.
Tulgu need, kes otsivad eestpalvet,
leidku rõõmu need, kes teda armastavad,
taas on tulnud see kuu,
mil sündis tema, kelle iseloom on kaunis.
Taas on tulnud see kuu,
mil pimeduse täiskuu, hommikupäike,
Looja roosiaia roos,
Tõe Habib Mustafa sündis.
Kus on truu ja siiras armastaja,
leidku tema hing ja ihu rahu,
taas on tulnud see kuu,
mil sündis tõelisuse saladuse varamu.
Kes teda armastab, oo Hüdayi,
see on jõudnud oma eesmärgini,
taas on tulnud see kuu,
mil sündis maailma uhkus, inimestest parim.
Vaade vanast Mediinast
Masdžid an-Nabi / Mediina al-Munavvara
Krunt, kuhu meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) emakaamel Kasva laskus põlvili, kui ta rändas Mediina al-Munavvarasse.
Meie armas Prohvet ostis selle krundi ja laskis sellele ehitada masdžidi.
Ta suri oma kodus, mis oli selle masdžidi kõrval,
ja tema õnnistatud haud rajati sellesse tuppa.
Hiljem maeti sellesse tuppa hazrat Abu Bakr ja hazrat Umar (radijallahu anhuma).
On teatatud, et Isa alaihis-salam maetakse
nende kõrval olevale ühe inimese jagu paigale.