UMRAT AL-KAZA RETK
Hudaibija rahust oli möödunud aasta. Kuu aega enne ohvripüha, zulkaada kuu alguses käskis Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) oma õilsatel kaaslastel umraks valmistuda. Umrale pidid tulema kõik, kes olid läinud Hudaibijasse ja andnud Ridvani truudusvande (Baiat ar-Ridvan), välja arvatud need, kes olid surnud. Selle käsu peale lõpetasid kaks tuhat kaaslast oma ettevalmistused. Ohverdamiseks võeti seitsekümmend kaamelit. Nadžija ibn Džundubile ja tema neljale sõbrale anti ülesanne ajada need karjatades Mekani. Lisaks anti hazrat Muhammed ibn Maslama käsutusse sada ratsanikku ja need saadeti ette, et viia kohale sõjas kasutatavad relvad, nagu soomusrüüd, odad ja mõõgad. Ebajumalakummardajaid ei saanud usaldada. Rünnaku korral pidi neid relvi kasutatama. Mõned õilsad kaaslased ütlesid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Hudaibija rahu järgi pidime tulema umrale ilma muude relvadeta kui tuppe pistetud mõõgad!“ Maailmade isand vastas: „Me ei vii neid relvi Haramisse, kuraišlaste juurde. Kuid neid hoitakse meie lähedal, käepärast, juhuks kui kuraišlased meid ründavad.“
Asemikuks Mediina al-Munavvarasse jäeti Abu Zarr al-Gifari.1 On jutustatud ka, et asemikuks jäeti Abu Ruhm al-Gifari. Kaks tuhat kaaslast asusid koos meie armsa Prohvetiga teele Meka poole. Õilsad kaaslased olid väga elevil. Nad saavad jälle näha oma kodusid, oma koldeid ja kodumaad, mille nad olid aastate eest Allah Kõigekõrgema teel ja meie armsa Prohveti pärast maha jätnud… Nad saavad külastada suurt Kaabat, mille poole nad viiel igapäevasel namazil pöördusid… Nad kohtuvad oma sugulastega, kes olid äsja moslemiks saanud, kuid lepingu tõttu ei saanud Mediinasse tulla. Nad näitavad islami väärikust ja au kuraišlastest ebajumalakummardajatele, kes olid aastaid pannud neid silmist pisarate asemel verd valama, lasknud neil rõhumise all oiata ja teinud paljud nende vennad šahiidideks, et sundida neid oma ebajumalaid kummardama. Võib-olla langeb seda nägevate ebajumalakummardajate südamesse armastus islami vastu ja nad saavad moslemiteks!…
Mediinasse jäänud saatsid maailmade isandat takbiridega kuni Vada mäekuruni ja pöördusid siis tagasi… Kui meie armas Prohvet jõudis Mediinast umbes kümne kilomeetri kaugusel asuvasse Zul-Hulaifasse, pani ta selga ihrami. Kuulsusrikkad kaaslased järgisid teda. Kõik olid riietunud valgesse. Nüüd algas teekond Meka al-Mukarramasse umra sooritamiseks. Taevas ja maa kajasid hüüetest „Labbaik! Allahumma labbaik! Labbaik! La šarika laka labbaik! Innal hamda van-nimata laka val-mulk, la šarika lak.“ (Siin ma olen, oo Allah, siin ma olen! Ma olen Sinu kutsele sõna ja südamega ikka ja jälle vastanud ning Sinu käsule alistunud. Sul ei ole kaaslast; ma olen kogu oma olemusega Sinu poole pöördunud. Kiitus ja anni kuuluvad Sulle ning võim on samuti Sinu oma. Sul ei ole kaaslast.)
Teekond möödus suures rõõmus: kiideti (hamd) Allah Kõigekõrgemat, palvetati Tema poole ja meenutati Tema õnnistatud nime.
Kui Muhammed ibn Maslama juhitud eelsalk Mekale lähenes, nägid seda kuraišlastest ebajumalakummardajad. Hirmunult tulid nad lähemale ja küsisid: „Mis see on?“ – otsekui tahtes öelda: „Kas me nii leppisime kokku aasta tagasi?“ Muhammed ibn Maslama andis neile vastuse, mis pani nende vere tarduma: „Need on Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja ratsanikud… Kui Allah Kõigekõrgem lubab, austab homme ka tema seda paika oma tulekuga!“ Ebajumalakummardajad pöördusid hirmunult tagasi ja viisid sõnumi Mekasse. Meka ebajumalakummardajad ütlesid: „Me vannume, et oleme lepingust kinni pidanud. Miks peaks Muhammed meiega võitlema?…“ Nad saatsid kohe oma seast saatkonna meie isand Prohvetiga rääkima.
„Labbaik! Allahumma labbaik! Labbaik! La šarika laka labbaik! Innal hamda van-nimata laka val-mulk, la šarika lak“ Talbija
Sel ajal oli maailmade isand (sallallahu alaihi va sallam) jõudnud paika nimega Batn Jadžadž, kust oli näha Meka. Seal jätsid nad maha kõik oma relvad peale mõõkade, mis neil vööl olid. Relvi valvama pani ta kakssada kaaslast. Kui need ettevalmistused olid lõpetatud, palus kuraišlaste saatkond luba meie isand Prohvetiga kohtuda ja tema ette pääseda. Kui luba anti, ütlesid nad: „Oo Muhammed! Alates Hudaibija lepingust ei ole me teid kuidagi reetnud. Kas sa sellest hoolimata tuled Mekasse, oma rahva juurde, nende relvadega? Meie lepingu järgi pidid teil ju olema ainult tuppe pistetud mõõgad!…“ Maailmade isand vastas: „Ma olen lapsepõlvest kuni tänase päevani tuntud selle poolest, et pean oma antud sõna ja olen ustav. Me ei tule Haramisse millegi muuga kui tuppe pistetud mõõkadega. Kuid ma tahan, et relvad oleksid minu lähedal.“ Saatkond mõistis, et neile toodud teade oli olnud teistsugune, rahunes ja ütles: „Oo Muhammed! Tõepoolest oleme sinult alati näinud ainult ustavust ja headust. Just see sulle sobibki.“ Nad pöördusid tagasi Mekasse ja teatasid olukorrast kuraišlastele. Ka need rahunesid.
Kuraišlaste ülikud lahkusid vihast ja kadedusest Mekast ning läksid mägedesse, et mitte näha meie isand Prohveti ja tema kaaslaste õnnelikke hetki. Meie armas Prohvet saatis märgistatud ohvrikaamelid ette Zi Tuva nimelisse paika. Seejärel lõpetas ta koos oma kaaslastega ettevalmistused ja nad hakkasid liikuma, et siseneda pühasse Meka linna. Õilsad kaaslased olid võtnud maailmade isanda oma keskele. Universumi Sultan, kes istus oma kaamelil Kasval, kiirgas enda ümber valgust nagu päike, mis varjab tuhandete tähtede olemasolu. Oo mu Issand! Milline ilu! Milline suursugune vaatepilt!…
Keeltel olid hüüded „Labbaik! Allahumma labbaik! Labbaik! La šarika laka labbaik!…“, südametes armastus Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja vastu.
Samm-sammult liikusid nad suure Kaaba poole. Mida lähemale nad jõudsid, seda enam nende elevus kasvas, kuni see otsekui üle kees. Ühest suust hüütud talbija-hüüded täitsid Meka ning seda suursugust vaatepilti nähes sulas ebajumalakummardajate sisemus ja nad tundsid, kuidas nende südamesse voolab soe armastuse šerbet. Paljude südamesse oli armastus islami vastu juba langenud… Lõpuks oli Universumi Sultan, mõlema maailma isand, meie armas ja auväärne Prohvet Muhammed (sallallahu alaihi va sallam) võitnud…
Ja nüüd liikusid meie armas Prohvet ja tema kuulsusrikkad kaaslased, mõõgad vööl, suure Kaaba juurde. Hazrat Abdullah ibn Ravaha hoidis meie isand Prohveti kaameli Kasva päitsenööri ja käis ees. Mõned Meka ebajumalakummardajad olid koos naiste ja lastega rivistunud Dar an-Nadva juurde ning vaatasid meie armsat Prohvetit ja tema vapraid kaaslasi. Edasi liikudes lausus Abdullah ibn Ravaha värsse ja lõi neid otsekui vasaraga ebajumalakummardajatele pähe, kuni nende südameteni välja:
Oo uskmatud, minge Prohveti teelt kõrvale,
tema teelt, kellele Allah Kõigekõrgem saatis Koraani.
Kõik head ja kõik headus on tema usus,
selle usu eest surra on kõige parem surm.
Ta on tõeline Allahi Sõnumitooja, ma võtsin selle vastu südamest,
ma uskusin iga tema sõna, võtsin nüüd kõik vastu.
Oo uskmatud! Kui te salgate, et Koraan
on tulnud alla Allah Kõigekõrgemalt,
siis nii nagu me äkki oma hoobid alla tõime
ja nagu me lahutasime teie pead kehast,
nii, kui te ei usu ka selle tähendusse,
langevad samamoodi hoobid teie peadele.
Ma alustan selle Allahi õnnistatud nimega,
kelle usu kõrval ei ole teist tõelist usku.
Ja jälle alustan ma selle Allahi nimega,
kelle teener ja kelle Sõnumitooja on Muhammed.
Hazrat Umar ei suutnud end tagasi hoida ja tahtis teda hoiatada: „Oo Ibn Ravaha! Kuidas sa saad Allahi Sõnumitooja ees ja Haram aš-šarifis luuletust lugeda?“ Kuid meie isand Prohvet ütles: „Oo Umar! Ära takista teda. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et tema sõnad mõjuvad neile kuraišlastest ebajumalakummardajatele kiiremini ja tugevamini kui noolte sadu. Oo Ibn Ravaha, jätka!“
Veidi hiljem ütles meie isand Prohvet hazrat Abdullah ibn Ravahale: „Ütle: Ei ole teist jumalat peale Allah Kõigekõrgema! Tema on Ainus. Tema on see, kes täitis oma lubaduse! Tema on see, kes aitas seda oma teenrit! Tema on see, kes tugevdas oma sõdureid! Ja ainult Tema on see, kes lõi kokku kogunenud hõimud põgenema!“
Seepeale hakkas Abdullah ibn Ravaha lausuma:
Ei ole teist jumalat peale Allah Kõigekõrgema!
Tal ei ole kaaslast, la ilaha illallah!
Tema on see, kes annab moslemite sõduritele jõudu!
Ja Tema on see, kes uskmatud laiali ajab ja võidab!
Moslemid kordasid neid sõnu. Kui meie armas Prohvet sisenes Baitullahisse, paljastas ta oma õnnistatud parema õla. Tema õnnistatud naha ilu pimestas silmi, tõmbas ligi südameid ja kiirgas valgust nagu päike. Seejärel ütles ta: „Allah Kõigekõrgem andestagu oma halastusega neile vapratele, kes näitavad täna neile ebajumalakummardajatele end tugevate ja reipatena!“ Seepeale paljastasid õilsad kaaslased oma parema õla ja tegid aukartust äratavalt, kiirete sammudega kolm tiiru (tavaf) ümber Kaaba. Kuid Rukn al-Jamani ja Hadžar al-Asvadi nurga vahel kõndisid nad aeglaselt. Meie isand Prohvet ja tema kaaslased lähenesid Hadžar al-Asvadile ja suudlesid seda või tõstsid eemalt käed ja sirutasid need Hadžar al-Asvadi poole.
„Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et tema (Ibn Ravaha) sõnad mõjuvad neile kuraišlastest ebajumalakummardajatele kiiremini ja tugevamini kui noolte sadu“ Hadith šarif
Ebajumalakummardajad jälgisid kaaslasi tagantpoolt pilkudega ja imestasid nende aukartust äratava ja uhke kõnnaku üle. Neile oli nimelt räägitud, et moslemid on pärast Mediinasse minekut nõrgaks ja haigeks jäänud, ning levitatud muid samasuguseid kuulujutte. Nüüd nägid nad päris vastupidist pilti ja nende imestus aina kasvas.
Ülejäänud neli tiiru tehti aeglaselt, rahulike sammudega. Pärast tavafi sooritasid nad Makam Ibrahimi juures kahe rakaadiga namazi. Seejärel tegid nad Safa ja Marva künkade vahel seitse korda sai. Pärast ohvrite tapmist lasi meie isand Prohvet oma õnnistatud pea paljaks ajada. Tema õnnistatud juukseid püüti õhus kinni, võisteldes nende pärast. Ka õilsad kaaslased ajasid pead paljaks. Nii täitus uni, mida Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) oli näinud täpselt aasta tagasi. Umra oli lõpetatud ja saabunud oli keskpäevase namazi aeg. Kui maailmade isand käskis hazrat Bilalil Kaaba juures azanit hüüda, täitis Bilal al-Habaši käsu kohe. Kui ta hüüdis Kaaba juures Muhammedi azanit (azan al-Muhammadi), hakkas kogu Meka kihama. Õilsad kaaslased kuulasid azanit sügava alandlikkusega ja kordasid seda vaikse häälega. Kui see lõppes, sai meie isand Habibullah imaamiks. Keskpäevane namaz, mida kõik koos sooritasid, mõjus ebajumalakummardajate südametele hoopis eriliselt.
Meie armsale Prohvetile oli Abtahis püstitatud nahktelk. Kaaslased elasid kolm päeva selle ümber olevates telkides. Namazi aegadel kogunesid nad Baitullahi juurde ja sooritasid namazi ühiselt (džamaat). Muul ajal külastasid nad oma sugulasi ja olid neile eeskujuks selle kauni iseloomuga, mille islam oli neile kinkinud. Ka nemad sulasid kaaslaste kauni käitumise ees otsekui ära ega suutnud oma imetlust varjata. Nende kolme päeva jooksul oli Meka otsekui seestpoolt vallutatud.
Kolm päeva olid täis saanud… Nüüd oli saabunud lahkumise aeg. Õhtu poole ütles meie isand Prohvet: „Ükski moslem (umrale tulnutest) ei veeda õhtut Mekas; kõik asuvad teele!“ Kõik korjasid oma asjad kokku ja asusid teele Mediina poole… Kui Allahi Sõnumitooja oli Džuhfas, kohtus ta hazrat Abbasiga, kes tegi ettepaneku: „Oo Allahi Sõnumitooja! Maimuna bint Haris on leseks jäänud. Kas sa ei võiks teda naiseks võtta?“ Seepeale saatis meie isand Prohvet Abu Rafi ja ühe mehe ansaride seast Mekasse kosja. Kui hazrat Maimuna, kes istus sel ajal kaameli seljas, sai teate, et Allahi Sõnumitooja tahab teda naiseks võtta, ütles ta: „Nii kaamel kui ka see, kes tema seljas istub, kuuluvad Allahi Sõnumitoojale.“ Ta andis end meie isand Prohvetile. Asja korraldamise jättis ta oma vanema õe Umm al-Fadli hooleks, too aga oma abikaasa hazrat Abbasi hooleks. Kui nad umralt Mediinasse naastes jõudsid Šarifi nimelisse paika, sõlmis hazrat Abbas, saades meie Prohvetilt (sallallahu alaihi va sallam) mahriks (pruudiandeks) nelisada dirhemit, hazrat Maimuna abielu Allahi Sõnumitoojaga. Ka pulmad peeti seal. Hazrat Maimuna sai Allahi Sõnumitoojaga abielu au osaliseks ja temast sai tema viimane naine. Pärast seda meie Prohvet enam ei abiellunud.
„Allah Kõigekõrgem andestagu oma halastusega neile vapratele, kes näitavad täna neile ebajumalakummardajatele end tugevate ja reipatena!“ Hadith šarif
Ma julgesin tuua kingiks küünlajala, oo Allahi Sõnumitooja!
Minu soov on teenida sinu kõrget lävepakku, oo Allahi Sõnumitooja!
Mu tühine and ei ole sinu Rauza vääriline;
võta see vastu, osuta headust ja armu, oo Allahi Sõnumitooja!
Kes on mul peale sinu, kellele oma olukorda kurta?
Sinu juures on heldus ja suuremeelsus, oo Allahi Sõnumitooja!
Otsin sinult kaitset, armu, sada korda armu – ma langesin su ukse ette,
halasta minu peale, ole mu eestpaluja, oo Allahi Sõnumitooja!
Hoia mõlemas maailmas oma kaitse all õiglast Mahmud Hani,
sinu päralt on võim nii alguses kui ka lõpus, oo Allahi Sõnumitooja!
Sultan Mahmud II
Halid ibn Valid saab moslemiks
Kui maailmadele halastuseks saadetud meie isand Habib al-akram (sallallahu alaihi va sallam) läks umrale Mekasse, ütles ta oma kaaslasele hazrat Valid ibn Validile: „Kus on Halid? Ei saa olla, et selline mees nagu tema ei tunne ega tea islamit. Kui hea oleks olnud, kui ta oleks näidanud kogu oma püüdlikkust ja vaprust moslemite poolel ebajumalakummardajate vastu! Me armastaksime teda ja hindaksime teda kõrgelt.“ Valid ibn Valid oli ka varem aeg-ajalt oma vanemale vennale kirju kirjutanud ja õhutanud teda moslemiks saama. Kui ta nüüd andis talle edasi need Prohveti õnnistatud sõnad, kasvas Halid ibn Validi tõmme islami poole üha enam. Umral käinud kaaslased olid Mediinasse tagasi pöördunud. Möödusid päevad ja algas hidžra kaheksas aasta. Halid ibn Valid aga ei suutnud enam paigal püsida; ta põles soovist jõuda võimalikult kiiresti Mediinasse, laskuda maailmade isanda ees põlvili ja saada moslemiks olemise au osaliseks. Ta ise on jutustanud:
„Allah Kõigekõrgem kinkis mulle armastuse meie isand Prohveti vastu. Ta asetas mu südamesse armastuse islami vastu. Ta tegi mind võimeliseks head ja kurja eristama. Ma ütlesin endale: ‚Ma olin kõigis sõdades Muhammedi alaihis-salam vastu. Kuid iga kord lahinguväljalt lahkudes teadsin ma, et olen vääral ja ekslikul teel ning et tema ükskord kindlasti meid võidab, ja nende tunnetega ma sealt lahkusin.‘ Kui Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) tuli Hudaibijasse, olin ma vaenlase ratsaväe juht. Usfanis jõudsin nende lähedale ja näitasin end. Allahi Sõnumitooja juhtis oma kaaslaste keskpäevast namazi, tundes end meie eest kaitstuna. Me tahtsime neile ootamatult kallale tungida, kuid see ei õnnestunud. Hea, et nii läks. Allahi Sõnumitooja oli vist mõistnud, mis meil mõttes oli, sest pärastlõunase namazi sooritasid nad ettevaatlikult. See mõjus mulle väga. Ma ütlesin endale, et seda meest kaitseb küllap Allah. Me läksime lahku. Kui mind vaevasid mitmesugused mõtted, tuli Muhammed alaihis-salam umrale Mekasse, aga mina ei näidanud end talle. Mu vend Valid oli tulnud koos nendega ega leidnud mind. Mu vend jättis mulle järgmise kirja: ‚Bismillahirrahmanirrahim! Pärast kiitust ja ülistust Allah Kõigekõrgemale ning salatit ja salamit Allahi Sõnumitoojale ütlen: tõesti, ma ei tea midagi imelikumat sellest, et sa pöörad islamist ära ja lähed oma teed. Sa ei ole ju võimetu mõistma, et tee, mida sa käid, on väär. Miks sa oma mõistust ei kasuta? Kui imelik, et sa ei ole suutnud tunda ja mõista sellist usku nagu islam! Meie isand Prohvet küsis minult sinu kohta. Ta soovib, et sa tunneksid islamit ja kasutaksid oma püüdlikkust ja vaprust moslemite seas ebajumalakummardajate vastu. Oo mu vend! Sa oled lasknud käest palju võimalusi; ära viivita enam!’
Kui mu venna kiri minuni jõudis, tugevnes minus väga soov saada moslemiks. Ma kiirustasin teele asuma. See, mida Allahi Sõnumitooja oli öelnud, rõõmustas mind väga. Sel ööl magades nägin ma unes, et tulin kitsastest, rõhuvatest ja veetutest kõrbetaolistest paikadest välja haljale, laiale ja avarale maale. Otsustasin, et kui jõuan Mediinasse, jutustan selle une hazrat Abu Bakrile ja küsin temalt selle tähendust. Kui ma valmistusin Allahi Sõnumitooja juurde minema, mõtlesin: ‚Kes võiks olla mulle sinna minnes teekaaslaseks?‘ Siis kohtasin Safvan ibn Umajjat. Ma rääkisin talle olukorrast, kuid ta lükkas mu ettepaneku tagasi. Hiljem kohtasin Ikrima ibn Abi Džahlit. Kui ka tema keeldus, läksin koju. Istusin oma looma selga ja läksin Usman ibn Talha juurde. Ka temale ütlesin, et lähen Allahi Sõnumitooja juurde moslemiks saama, ja palusin tal minuga kaasa tulla. Ta nõustus kõhklemata ja järgmisel päeval koidu eel asusime koos teele. Kui jõudsime paika nimega Hira, kohtasime Amr ibn Asit. Ta küsis, kuhu me läheme. Kui ütlesime talle oma eesmärgi, ütles ka tema, et tuleb Abessiinia maalt, oli negus Ashama juures moslemiks saanud ja läheb nüüd Mediinasse, et anda Allahi Sõnumitoojale truudusvanne (baia). Me jõudsime kolmekesi Mediinasse. Kui meie isand Prohvet sai meie tulekust teada, olevat ta öelnud: ‚Meka viskas meie poole oma kalleimad lapsed.‘ Mediinasse jõudes võtsin seljast reisiriided, panin selga oma kõige ilusamad riided ja valmistusin kohtuma meie isand Allahi Sõnumitoojaga. Sel ajal tuli mu vend Valid ja ütles: ‚Kiirusta! Meie isand Prohvetile on teatatud, et te olete tulnud, ja ta rõõmustas väga. Nüüd ta ootab teid.‘ Ruttasin selle ülla Prohveti ette. Ta naeratas. Ma tervitasin teda ja ütlesin: ‚Ma tunnistan, et ei ole teist jumalat peale Allah Kõigekõrgema ja et sina oled Allah Kõigekõrgema Prohvet.‘ Ta ütles: ‚Kiitus (hamd) olgu Allah Kõigekõrgemale, kes juhatas sind õigele teele ja näitas sulle õiget teed.‘ Seejärel palusin tal paluda Allah Kõigekõrgemalt andestust minu pattudele. Ta tegi minu eest dua ja ütles: ‚Islam lõikab ära patud, mis on tehtud enne seda.‘ Ka minu kaks sõpra said moslemiteks.“2 Nii said need kolm vägimeest, kes olid Meka kõige vapramate seas, kes ei kartnud midagi ega kõhelnud vähimalgi määral oma eesmärgi nimel elu andmast, südamest voolava siirusega Õilsaima Sõnumitooja juures õilsate kaaslaste hulka kuulumise au osaliseks. Nüüd hakkavad nad kõigest jõust töötama, et uskmatus (kufr) hävitada. Kaaslased rõõmustasid väga, et nad said moslemiteks, ja väljendasid oma rõõmu takbiri hüüetega: „Allahu akbar!“
Hazrat Muhammed on Tõe hääl,
ta on mõlema maailma isand.
Araablased ja pärslased on tema teenrid.
Aeg ei ole näinud roosi nagu see Roos,
kummarda sinagi selle Kauni ees.
Imaam al-Busairi
„Islam lõikab ära patud, mis on tehtud enne seda“ Hadith šarif