BADRI LAHING

Seda sõjaretke tuntakse ka nimede all Teine Badr, Badr al-kital ja Badr al-kubra. Õilsate kaaslaste edu sarijates hakkas uskmatuid hirmutama. Nüüdsest liikusid nende karavanid suurte rühmadena ja sõdurite saatel. Hidžra teisel aastal kogusid Meka ebajumalakummardajad igalt perekonnalt kapitali ja saatsid Damaskusesse tuhandekaamelilise karavani. Selle eesotsas oli üks Meka ülikutest, Abu Sufjan, kes ei olnud veel moslemiks saanud.1 Karavani kaitseks oli määratud umbes nelikümmend valvurit. Pärast kaupade müümist pidid nad kogu raha eest relvi ostma ja neid relvi kavatseti kasutada sõjas moslemite vastu.

Kui Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) sai teada, et ebajumalakummardajad on saatnud suure karavani Damaskusesse kauplema, andis ta mõnele muhadžirile ülesande nende olukorda uurida. Kui need jõudsid paika nimega Zul Ušaira, said nad teada, et karavan on juba möödunud, ja pöördusid Mediinasse tagasi. Kui uskmatutelt võetaks ära nende relvad ja vara, ei saaks nad enam islami inimesi kahjustada ja nende vastupanu oleks murtud. Seepärast hindas meie isand Allahi Sõnumitooja olukorda ja alustas kohe sõjaks valmistumist.

Meie isand Prohvet jättis enda asemele namazi juhtima Abdullah ibn Umm Maktumi.2 Hazrat Talha ibn Ubaidullahi ja Said ibn Zaidi saatis ta luureüksusena teada saama, millal karavan tagasi tuleb.3 Hazrat Usmanile käskis ta Mediinasse jääda, sest tema naine oli raskesti haige. Seejärel andis ta ülesande veel neljale inimesele. Nii oli ülesande saanuid kaheksa.

See oli võimalus, mida ei tohtinud käest lasta. Meie isand Prohvet valmistus kohe teele ning asus püha ramadaanikuu kaheteistkümnendal päeval koos kolmesaja viie kaaslasega muhadžiride ja ansaride seast teele Badri poole. Koos ülesande saanutega oli neid 313.4 Kuuskümmend neli neist olid muhadžirid.

Badr oli koht, kus ristusid Mekasse, Mediinasse ja Süüriasse viivad teed.

Äsja täiskasvanuks saanud noorukid ja isegi naised anusid meie isand Prohvetit, et ta lubaks neil sellele retkele kaasa tulla. Umm Varaka tuli meie isand Allahi Sõnumitooja juurde ja ütles: „Olgu mu isa ja ema sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Kui sa lubad, tahaksin ma teiega kaasa tulla. Ma seon haavatute haavu ja hoolitsen haigete eest. Võib-olla annab Allah Kõigekõrgem ka mulle šahiidisurma!“ Selle peale ütles Habib al-akram (sallallahu alaihi va sallam): „Jää koju ja loe Püha Koraani. Kahtlemata annab Allah Kõigekõrgem sulle šahiidisurma.“

„Jää koju (Umm Varaka) ja loe Püha Koraani. Kahtlemata annab Allah Kõigekõrgem sulle šahiidisurma“ Hadith šarif

Badri sõjaretke teekond

Saad ibn Abi Vakkas jutustas: „Kui meie isand Allahi Sõnumitooja tahtis tagasi saata lapsed, kes soovisid koos meiega sõjaretkele tulla, nägin ma, et mu vend Umair püüab end kuhugi peita, et teda ei märgataks. Ta oli siis kuueteistaastane. Ma küsisin temalt: ‚Mis sul viga on, et sa niimoodi peitu poed?‘ Ta vastas: ‚Ma kardan, et meie isand Allahi Sõnumitooja peab mind liiga nooreks ja saadab tagasi! Aga ma tahan sõjaretkest osa võtta ja soovin, et Allah Kõigekõrgem annaks mulle šahiidisurma.‘ Kui temast meie isand Allahi Sõnumitoojale teatati, ütles ta mu vennale: ‚Mine tagasi!’ Siis hakkas mu vend Umair nutma. Halastuse meri, meie isand Habib al-akram ei suutnud tema pisaraid taluda ja andis loa. Mina ise kinnitasin venna mõõga tema vööle, sest ta ei suutnud seda ise teha.“5 Maailmade isanda, meie armsa Prohveti lippu kandsid Musab ibn Umair, Saad ibn Muaz ja hazrat Ali.6 Õilsatel kaaslastel oli kaasas ainult kolm hobust ja seitsekümmend kaamelit. Hobuste omanikud olid Mikdad, Zubair ja Marsad ibn Abi Marsad. Ühel kaamelil ratsutasid kordamööda kaks või kolm inimest. Meie isand Allahi Sõnumitoojaga jagasid kaamelit kordamööda hazrat Ali, Abu Lubaba ja Marsad ibn Abi Marsad. Kuid nad kõik anusid, et Sõnumitooja alaihis-salam ei käiks jalgsi, vaid sõidaks kogu aeg kaamelil: „Meie elud olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Ära tule kaamelilt maha. Meie käime jalgsi sinu auväärse isiku asemel.“ Kuid Universumi Sultan ei pidanud end neist erinevaks ja ütles: „Teie ei ole jalgsi käimises minust tugevamad ja mina ei vaja palka ja tasu sugugi vähem kui teie.“ Õilsaim Sõnumitooja, meie isand (sallallahu alaihi va sallam) ja tema ülevad kaaslased käisid kõrbes kõrvetava kuumuse all. Pealegi nad paastusid. Islami levitamiseks talusid õilsad kaaslased väga palju raskusi ja järgisid meie isand Prohvetit armastuse ja vaimustusega. Lõpus ootas neid ju Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja rahulolu, ootasid šahiidisurm ja Paradiis, mida nad nii väga ihkasid … Meie armas Prohvet vaatas oma kaaslaste olukorda ja tegi dua: „Oo Allah! Nad on jalgsi, anna Sina neile ratsaloomi! Oo Allah! Nad on paljad ja alasti, riieta Sina neid! Oo Allah! Nad on näljas, toida neid! Nad on vaesed, tee nad oma armulise heldusega (fadl al-karam) rikkaks!“

Kui meie armas Prohvet ja tema õnnistatud sõjavägi selles kohutavas kuumuses Badri poole liikusid, oli ka Damaskusest tulev ebajumalakummardajate karavan Badrile lähenenud. Kaks kaaslast, kelle meie isand Prohvet oli saatnud karavani kohta teateid hankima, said teada, et karavan võib päeva-kahe jooksul Badrisse jõuda, ja pöördusid kiiresti tagasi. Kui karavani inimesed jõudsid külla, kus need kaks kaaslast olid teate saanud, küsisid nad külaelanikelt: „Kas te teate midagi moslemite luurajatest?“ Need vastasid: „Ei tea. Aga kaks meest tulid ja istusid natuke aega seal, siis tõusid ja läksid ära.“

Abu Sufjan läks näidatud kohta ja uuris seda. Ta purustas maas olevaid kaameli väljaheiteid ja nägi neis söödaseemneid. Ta ütles: „See on Mediina sööt. Ma arvan, et need kaks meest on Muhammedi (alaihis-salam) luurajad.“ Ta oletas, et moslemid on väga lähedal, ja teda haaras suur hirm. Karavani saatuse pärast muretsedes otsustas ta minna ööd ja päevad aega kaotamata mööda Punase mere rannikut kiiresti Mekasse. Lisaks saatis ta Mekasse käskjala nimega Damdam ibn Amr al-Gifari olukorrast teatama.7

„Oo Allah! Nad (minu kaaslased) on jalgsi, anna Sina neile ratsaloomi! Oo Allah! Nad on paljad ja alasti, riieta Sina neid! Oo Allah! Nad on näljas, toida neid! Nad on vaesed, tee nad oma armulise heldusega (fadl al-karam) rikkaks!“ Hadith šarif

Mekasse jõudes rebis see mees oma särgi eest ja tagant lõhki. Ta pööras oma kaameli sadula tagurpidi. Kummalise välimusega hakkas ta karjuma ja hädaldama: „Appi! Appi! … Oo kuraišlased! Tõtake appi! … Muhammed ja tema kaaslased on rünnanud teie karavani ja teie vara, mis on Abu Sufjani juures. Kui jõuate õigel ajal, võite oma karavani päästa! …“

Seda kuuldes kogunesid mekalased kohe ja tegid ettevalmistused. Nad kogusid seitsesada kaamelratsanikku, sada hobusratsanikku ja sada viiskümmend jalaväelast. Kui Abu Lahabile öeldi: „Tule, ühine ka sina!“, tõi ta hirmust ettekäändeks oma haiguse. Tema asemel saadeti asendajana As ibn Hišam. Ebajumalakummardaja nimega Umajja ibn Halaf oli sõjaks valmistumisel väga loid. Ta oli nimelt kuulnud, et meie isand Prohvet oli öelnud: „Minu kaaslased tapavad Umajja.“ Ta kartis, sest teadis, et Prohvet ei kaldu kunagi tõest kõrvale. Seepärast tõi ta Abu Džahli tungivate nõudmiste vastu ettekäändeks, et on vana ja väga paks. Kuid kui Abu Džahl süüdistas teda argpükslikkuses, oli ta sunnitud minema.

Ebajumalakummardajate sõjavägi oli umbes tuhandemeheline. Kõik kandsid raudrüüd. Nendega olid kaasas ilusa häälega naised. Ka muusikariistade ja joogi kaasavõtmist ei olnud nad unustanud. Nad arvasid, et nii tugeva sõjaväega võidavad nad silmapilkselt mitte ainult kolmsada meest, vaid isegi tuhandemehelise sõjaväe. Oli isegi neid, kes juba enne teeleasumist arvestasid, keda nad tapavad ja millise sõjasaagi saavad. Kuid nende kõigi suurim siht oli islam hävitada. See metsistunud ebajumalakummardajate kari asus teele naiste löödavate tamburiinide ja lauldavate laulude saatel.

Sel ajal oli Abu Sufjan Badrist juba üsna kaugele jõudnud ja Meka poole pika tee läbinud. Kui ta oli kindel, et oht on möödas, saatis ta kuraišlaste juurde ühe oma meestest, Kais ibn Imru al-Kaisi, ja käskis öelda: „Oo kuraiši kogukond! Te asusite Mekast teele, et kaitsta oma karavani, oma mehi ja oma vara. Me oleme ohust pääsenud. Pöörduge nüüd tagasi! …“ Lisaks andis ta neile nõu: „Hoiduge minemast Mediinasse moslemitega võitlema!“

Kui Kais ebajumalakummardajate sõjaväele teate tõi, ütles Abu Džahl: „Ma vannun, et me läheme Badrisse ja peame seal kolm päeva ja kolm ööd pidu: tapame kaameleid ja joome veini. Ümberkaudsed hõimud vaatavad meid, kadestavad meid ja näevad, et me ei karda kedagi. Pärast seda ei julge keegi meie võimsuse kartusest meid rünnata. Oo võitmatu kuraiši sõjavägi! Edasi! …“ Kui Kais nägi, et Abu Džahl ei ole nõus nõu kuulda võtma, pöördus ta tagasi ja jutustas Abu Sufjanile, kuidas asjad on. Kaugelenägelik ja ettevaatlik Abu Sufjan ei suutnud end tagasi hoida ja ütles: „Häda! Kahju kuraišlastest! … See on Amr ibn Hišami (Abu Džahli) plaan. Ta tegi seda kindlasti ihast olla inimeste pea. Aga selline ülbus on alati suur puudus ja õnnetuse märk. Kui moslemid nendega kokku puutuvad, siis häda kuraišlastele! …“

Ta toimetas karavani kiiresti Mekasse ja ühines sõjaväega. Sel ajal lähenes Sarvar al-kainat (universumi juht), meie isand (sallallahu alaihi va sallam) koos oma kaaslastega Badrile. Ühel hetkel nägi ta islami sõjaväe seas kaht Mediina ebajumalakummardajat – Hubaib ibn Jasafit ja Kais ibn Muharrisit. Ta tundis Hubaibi ära, kuigi tal oli peas raudkiiver, ja ütles hazrat Saad ibn Muazile: „Kas see ei ole Hubaib?“ See vastas: „Jah, oo Allahi Sõnumitooja!“ Hubaib oli sõjakunsti tundev vapper võitleja. Koos Kaisiga tuli ta meie isand Allahi Sõnumitooja auväärse isiku ette. Meie Prohvet küsis neilt: „Miks te meiega kaasa tulete?“ Nad vastasid: „Sina oled meie õe poeg ja meie naaber. Me tuleme koos oma rahvaga sõjasaaki koguma!“ Kui meie isand küsis Hubaibilt: „Kas sa usud Allah Kõigekõrgemasse ja Tema Sõnumitoojasse?“, vastas too: „Ei.“ Sõnumitooja alaihis-salam ütles: „Siis mine tagasi! Kes ei ole meie usus, see ei saa olla koos meiega!“ Hubaib ütles: „Kõik teavad minu vaprust ja kangelaslikkust ning seda, et ma olen võitleja, kes lööb vaenlase rinda haavu. Ma võitlen sõjasaagi pärast sinu kõrval sinu vaenlase vastu.“ Meie isand Prohvet tema abi vastu ei võtnud.

Mõne aja pärast kordas Hubaib oma soovi, kuid meie Prohvet andis talle mõista, et tema soovi ei saa rahuldada enne, kui ta moslemiks saab. Kui nad jõudsid Rauha paika, tuli Hubaib meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) juurde ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Nüüd ma usun, et Allah Kõigekõrgem on maailmade Issand, ja usun sinu prohvetlusse.“ Siis rõõmustas meie isand Sarvar al-kainat väga. Ka Kais sai pärast Mediinasse naasmist usu (iman) au osaliseks (radijallahu anhu).

Kui islami sõjavägi jõudis Safra orgu, sai see teada, et mekalased on kogunud sõjaväe ja liiguvad oma karavani päästmiseks Badri poole. Meie isand Prohvet kutsus oma kaaslased kokku ja pidas nendega olukorra üle nõu. Kui Mediina moslemid olid nimelt Akabas meie isand Allahi Sõnumitoojale truudust vandunud (baia), olid nad lubanud: „Oo Allahi Sõnumitooja! Tule meie linna. Seal kaitseme me sind sinu vaenlase eest, isegi kui see maksab meile elu, ja järgime sind.“ Nüüd aga olid nad Mediinast välja tulnud. Ja nende vastas seisis suur vaenlase sõjavägi, mis ületas neid arvult, relvadelt ja varalt mitu korda.

Kui meie isand Allahi Sõnumitooja küsis oma kaaslaste arvamust, tõusid muhadžiride seast Abu Bakr as-Siddik ja Umar al-Faruk kumbki eraldi püsti ja ütlesid, et vaenlase sõjaväega tuleb võidelda. Siis tõusis püsti samuti muhadžiride seast Mikdad ibn Asvad ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Tee seda, mida Allah Kõigekõrgem käsib. Mine Tema käsu järgi. Me oleme iga hetk sinuga, me ei lahku hetkekski sinu juurest. Me ei ütle midagi sellist, mida Iisraeli lapsed ütlesid Musale alaihis-salam (tähenduse järgi): ‚Oo Musa! Seni kuni see vägivallatsejate ja ülekohtuste rahvas on selles paigas, ei lähe me sinna ega astu iialgi sellele maale. Mine siis sina ja su Issand koos ja võidelge nendega te kahekesi. Meie jääme siia istuma …’8 Me ohverdame oma elu ja pea Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja teel. Me vanname Allah Kõigekõrgema nimel, kes on sind saatnud tõelise Prohvetina, et kui sa saadaksid meid isegi üle mere Abessiiniasse, läheksime ikka. Me ei astu sulle kunagi vähimalgi määral vastu. Me oleme valmis täitma iga sinu soovi. Olgu mu isa ja ema, ka mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! …“

„Kes ei ole meie usus, see ei saa olla koos meiega!“ Hadith šarif

Badri lahing

Mikdadi kõne rõõmustas meie armsat Prohvetit väga. Ta tegi tema heaks dua.9

Siin oli väga tähtis Mediina moslemite arvamus. Neid oli nimelt kõige rohkem ja nad olid lubanud kaitsta Allahi Sõnumitoojat Mediinas. Väljaspool Mediinat võitlemist ei olnud nad lubanud. Kui seda mõtet mõisteti, tõusis ansaride seast püsti Saad ibn Muaz ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kui sa lubad, räägin ma ansaride nimel.“ Kui luba oli antud, ütles ta: „Oo Allahi Sõnumitooja! Me oleme sinusse uskunud ja kinnitanud sinu prohvetlust. Kõik, mis sa oled toonud, on tõde ja õige. Me oleme andnud sulle kindla lubaduse ja vandunud sind kuulata ja sulle kuuletuda. Me ei tagane sellest lubadusest kunagi ja kuhu iganes sa lähed, oleme sinu käsutuses. Sinu käsk on meile püha. Me ohverdame oma elu ja pea sinu teel. Me vanname Allah Kõigekõrgema nimel, kes on sind saatnud tõelise Prohvetina: kui sa sukelduksid merre, sukelduksime ka meie sinu järel. Ükski meist ei jää sammugi maha. Mis iganes on sinu õnnistatud meeles, käsi seda ja me täidame selle. Olgu meie vara koos meie eludega sulle ohvriks. Me ei pööra vaenlasele kunagi selga. Me oleme lahingus kannatlikud. Meie lootus on teha sulle rõõmu ja pälvida sinu rahulolu. Allah Kõigekõrgema halastus olgu teiega …“ Neid sõnu kuuldes erutusid õilsad kaaslased väga. Nad kõik teatasid, et ühinevad nende sõnadega kogu südamest. Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) jäi väga rahule. Ta tegi dua hazrat Saadi ja tema kaaslaste heaks. Nüüd oli igasugune kõhklus kadunud. Ükskõik kui palju ja kui tugev vaenlane ka oleks, lähevad aulised kaaslased meie armsa Prohveti järel silmagi pilgutamata šahiidisurma vastu ja pälvivad Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja rahulolu. Seni kui nende eesotsas oli Universumi isand, ei olnud paika, kuhu nad poleks läinud … Kui maailma uhkus, meie isand nägi oma kaaslaste truudust ja vaimustust, andis ta neile rõõmusõnumi: „Edasi! Rõõmustage Allah Kõigekõrgema armu üle. Ma vannun Allahi nimel, nagu näeksin ma juba praegu paiku, kus kuraiši rahvas lahinguväljal maha lüüakse ja langeb, ja nagu näeksin ma neid ennast!“ Selle rõõmusõnumi peale järgisid õilsad kaaslased armastusega meie isand Allahi Sõnumitoojat.

Inglid tulevad appi

Oli reede vastu öö, kui nad jõudsid Badri ümbrusse. Meie armas Prohvet ütles oma kaaslastele: „Ma loodan, et selle väikese künka kõrval oleva kaevu juurest saate mõningaid teateid.“ Ta saatis sinna Allah Kõigekõrgema lõvi hazrat Ali, Saad ibn Abi Vakkasi, Zubair ibn Avvami ja veel mõned oma kaaslased. Hazrat Ali ja tema kaaslased läksid kohe kaevu juurde. Seal nägid nad kuraišlaste kaamelikarjuseid ja veekandjaid. Moslemeid nähes põgenesid need. Kaks neist aga võeti kinni. Üks oli Haddžadži poegade ori Aslam, teine As ibn Saidi poegade ori Ariz Abu Jasar.

Kui nad toodi meie isand Prohveti ette, küsis Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) neilt: „Kus on kuraišlased?“ Nad vastasid: „Nad on laagris seal paistva liivaküngka taga.“ Meie isand küsis: „Kui palju on kuraišlasi?“ Nad vastasid: „Me ei tea.“ Küsimusele „Mitu kaamelit nad päevas tapavad?“ vastasid nad: „Ühel päeval üheksa, teisel kümme.“ Siis ütles meie isand Prohvet: „Neid on vähem kui tuhat ja rohkem kui üheksasada.“ Seejärel küsis ta uuesti: „Kes kuraiši ülikutest on nendega?“ Kui nad vastasid: „Utba, Šaiba, Haris ibn Amr, Abul Bahtari, Hakim ibn Hizam, Abu Džahl, Umajja ibn Halaf …“, pöördus meie isand Allahi Sõnumitooja oma kaaslaste poole ja ütles: „Meka rahvas on toonud teile ohvriks oma südamelapsed.“ Seejärel küsis ta neilt kahelt: „Kas keegi kuraišlastest pöördus siiatulekul tagasi?“ Nad vastasid: „Jah. Banu Zuhrast pöördus tagasi Ahnas ibn Abi Šarik.“ Meie isand ütles: „Kuigi ta ei olnud õigel teel ega tundnud teispoolsust, Allah Kõigekõrgemat ega Raamatut, näitas ta Banu Zuhrale õiget teed … Kas peale nende pöördus veel keegi tagasi?“ Ta sai vastuse: „Adi ibn Kaabi pojad pöördusid tagasi.“10

„Oo Allahi Sõnumitooja! Tee seda, mida Allah Kõigekõrgem käsib. Mine Tema käsu järgi. Me oleme iga hetk sinuga, me ei lahku hetkekski sinu juurest“ Mikdad ibn Asvad (radijallahu anhu)

Meie isand Prohvet saatis hazrat Umari viimase hoiatusena kuraišlaste juurde kokkuleppe ettepanekuga. Umar ibn Hattab ütles neile: „Oo kangekaelne rahvas! Sõnumitooja alaihis-salam ütleb: ‚Loobugu kõik sellest ettevõtmisest ja pöördugu rahus tagasi. Sest võidelda kellegi teisega peale teie on mulle meelepärasem kui võidelda teiega! …’“

Selle ettepaneku peale astus kuraiši ebajumalakummardajate seast ette Hakim ibn Hizam ja ütles: „Oo kuraiši kogukond! Muhammed on teiega väga õiglaselt käitunud. Võtke kohe vastu see, mida ta palub. Kui te ei tee, nagu ta ütleb, siis ma vannun, et edaspidi ei ole ta teie vastu enam sugugi õiglane! …“ Abu Džahl vihastus Hakimi nende sõnade peale ja ütles: „Seda me ei võta iialgi vastu ega pöördu tagasi, enne kui oleme moslemitele kätte maksnud, et keegi ei julgeks enam kunagi meie karavane rünnata.“ Nii sulges ta rahu tee. Hazrat Umar pöördus tagasi.

Sel ööl jõudsid meie isand Prohvet ja tema aulised kaaslased Badrisse enne ebajumalakummardajaid ja asusid laagrisse kaevude lähedal. Meie isand Prohvet pidas oma kaaslastega nõu ja küsis nende arvamust, kuhu peakorter rajada. Nende seast tõusis püsti alles kolmekümne kolme aastane Hubab ibn Munzir ja palus sõna. Kui luba oli antud, küsis ta: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas see on paik, kuhu Allah Kõigekõrgem on käskinud sul peakorteri rajada ja kuhu tingimata tuleb jääda? Või on see valitud isikliku arvamuse põhjal ja sõjalise abinõuna?“ Meie isand Prohvet ütles: „Ei! See paik valiti sõjalise abinõuna.“

Siis ütles hazrat Hubab: „Olgu mu isa ja ema, ka mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja!

Me oleme sõjamehed ja tunneme neid paiku hästi. Selle koha lähedal, kuhu kuraišlased laagrisse asuvad, on kaev, milles on palju magedat vett. Kui sa lubad, asume sinna. Ajame kõik ümbruskonna kaevud kinni. Siis teeme basseini ja täidame selle veega. Kui vaenlasega võideldes janu tuleb, saame tulla ja oma basseinist juua. Vaenlane aga ei leia vett ja satub hätta.“11 Sel hetkel tõi Džibril alaihis-salam ilmutuse, mis teatas, et see mõte on õige. Meie isand Prohvet ütles: „Oo Hubab! Õige arvamus on see, millele sina osutasid“ ja tõusis püsti. Kõik koos läksid nad nimetatud kaevu juurde. Nad ajasid kinni kõik kaevud peale selle, milles oli magedat vett, ja tegid suure basseini. Nad täitsid selle veega ja panid joomiseks anumad valmis.

Sel ajal tuli hazrat Saad ibn Muaz meie isand Prohveti auväärse isiku ette ja tegi ettepaneku: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas teeme sulle datlipalmi okstest varjualuse, mille all sa saaksid istuda?“ Maailma uhkus, meie isand rõõmustas Saadi ettepaneku üle ja tegi tema heaks dua. Kohe tehti varjualune valmis. Prohvetite sultan käis koos oma auväärsete kaaslastega lahinguvälja läbi ja vaatas selle üle. Aeg-ajalt peatus ta ja näitas oma õnnistatud käega ükshaaval paiku, kus kuraiši ebajumalakummardajad tapetakse, öeldes: „Inšallah, siin on paik, kus see ja see homme hommikul maha lüüakse ja langeb! Inšallah, siin on paik, kus see ja see homme hommikul maha lüüakse ja langeb! Just siin! Siin! …“

Hiljem jutustas hazrat Umar: „Ma nägin, et igaüks neist tapeti täpselt seal, kuhu Õilsaim Sõnumitooja oli oma õnnistatud käe pannud. Nad ei olnud natukenegi eespool ega tagapool.“

Maailmade isand (sallallahu alaihi va sallam) jagas õilsad kaaslased kolme rühma. Muhadžiride lipu andis ta Musab ibn Umairile, ausite oma Saad ibn Muazile ja hazradžide oma Hubab ibn Munzirile. Igaüks kogunes oma lipu alla.12 Meie isand Prohvet seadis sõjaväe ridadesse ja korrastas selle.

Sõjaväge korrastades puudutas ta oma õnnistatud käes oleva kepiga rivist ette astunud Savad ibn Gazijja rinda ja ütles: „Astu rivvi, oo Savad!“ Savad ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Sinu käes olev kepp tegi mulle haiget. Allah Kõigekõrgema nimel, kes on sind saatnud tõelise usu, Raamatu ja õiglusega, tahan minagi sind samamoodi kepiga puudutada.“ Kõik õilsad kaaslased olid tema sõnade üle hämmastunud. Kas tohib Universumi isandalt võrdset tasumist (kisas) nõuda? Kas selline asi on üldse mõeldav? Meie isand Allahi Sõnumitooja aga avas oma õnnistatud särgi esiosa ja ütles: „Tule, tasu kätte ja võta oma õigus!“ Siis suudles hazrat Savad suure rõõmu ja armastusega meie isand Habib al-akrami (sallallahu alaihi va sallam) õnnistatud rinda.

Kõik ootasid võrdset tasumist, kuid seda vaatepilti nähes imetlesid nad oma venda Savadi ja kadestasid teda. Kui meie armas Prohvet küsis: „Miks sa nii tegid?“, vastas ta: „Olgu mu isa ja ema, ka mu elu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Täna näen ma, et Allah Kõigekõrgema käsul on kätte jõudnud minu surmatund, ja kardan, et mind lahutatakse sinu auväärsest isikust. Seepärast soovisin, et neil meie viimastel ühistel minutitel puudutaksid mu huuled sinu õnnistatud keha. Ma tahtsin, et see oleks põhjuseks, miks sa Ülestõusmispäeval minu eest palud ja ma karistusest pääsen.“ Meie isand Prohvet oli tema armastusest sügavalt liigutatud ja tegi hazrat Savadi heaks dua.

Õnnistatud islami sõjaväe paremat tiiba pidi juhtima kangelaslik mudžahid Zubair ibn Avvam ja vasakut Mikdad ibn Asvad.13

Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) tahtis oma auväärsete kaaslastega nõu pidada, kuidas lahingut alustada. Ta küsis: „Kuidas te võitlete?“ Siis tõusis püsti Asim ibn Sabit, vibu ja nool käes, ja avaldas oma arvamuse: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kui kuraišlased jõuavad meile umbes saja meetri kaugusele, võtame nad noolte alla. Kui nad on kiviviske kaugusel, loobime neid käega kividega. Kui nad tulevad nii lähedale, et odad ulatuvad, võitleme odadega, kuni need murduvad. Siis tõmbame mõõgad ja võitleme!“ See taktika meeldis meie isand Prohvetile. Ta andis oma kaaslastele järgmised juhised: „Ärge lahkuge oma ridadest. Seiske kindlalt oma kohtadel liikumata. Ärge alustage võitlust enne, kui ma käsu annan. Ärge raisake oma nooli, enne kui vaenlane teile läheneb. Laske nooli siis, kui vaenlane oma kilbi avab. Kui nad tulevad veel lähemale, loopige kive käega. Kui nad on päris lähedal, kasutage odasid. Ja kui vaenlasega ollakse rind rinna vastu, võidelge mõõkadega …“

„Inšallah, siin on paik, kus see ja see homme hommikul maha lüüakse ja langeb! Inšallah, siin on paik, kus see ja see homme hommikul maha lüüakse ja langeb! Just siin! Siin! …“ Hadith šarif

Seejärel pandi välja valvurid ja õilsatele kaaslastele anti puhkust. Allah Kõigekõrgema tarkuse (hikmat) tõttu vajusid nad nii sügavasse unne, et ei suutnud silmagi lahti teha. Kui meie isand Prohvet tõmbus datlipalmi okstest varjualusesse, tõmbasid hazrat Abu Bakr ja seejärel Saad ibn Muaz mõõgad tupest ning valvasid varjualuse sissepääsu juures. Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) tõstis oma õnnistatud käed ja hakkas suures kurbuses Allah Kõigekõrgemat anuma: „Oo mu Issand! Kui Sa hävitad selle peotäie inimesi, ei teenita Sind maa peal enam …“ See kurb palve kestis hommikuni.

Paik, kuhu õnnistatud islami sõjavägi oli laagri rajanud, oli liivane. Seepärast oli raske käia ja jalad vajusid liiva sisse. Allah Kõigekõrgema armust ja meie isand Allahi Sõnumitooja dua õnnistusel hakkas sel ööl sadama üha tugevnev vihm, nii et ojad ajasid üle kallaste. Veeanumad täideti ja maapind muutus nii kõvaks, et jalad enam sisse ei vajunud.

Ebajumalakummardajad aga jäid pori ja üleujutuse keskele.

Pärast koitu (fadžr) äratas meie isand Allahi Sõnumitooja oma kaaslased namazile.

Pärast hommikuse namazi juhtimist rääkis ta vaenlase vastu peetava džihaadi ja šahiidisurma voorusest ning ergutas õilsaid kaaslasi võitlema. Ta ütles: „Tõesti, Allah Kõigekõrgem käsib seda, mis on tõde ja õige. Ta ei võta kelleltki vastu tegusid, mida ei ole tehtud Allah Kõigekõrgema rahulolu pärast … Püüdke täita meie Issanda käsku neis paikades, kus Ta on teile tõotanud oma halastust ja andeksandmist, ja pidage katsumusele vastu! Sest Tema tõotus on tõde, Tema sõna on õige ja Tema karistus on karm. Mina ja teie oleme seotud Allah Kõigekõrgemaga, kes on Hajj ja Kajjum (Igavesti Elav ja Kõike Ülalpidav). Tema juurest otsisime me varju, Temast hoidsime kinni ja Temale toetusime. Ja meie viimne tagasipöördumine on Tema juurde. Andku Allah Kõigekõrgem andeks mulle ja kõigile moslemitele! …“

Püha ramadaanikuu seitsmeteistkümnendal päeval tõusis reedene päike. Varsti pidi algama ajaloo halastamatuim, ebavõrdseim, tähtsaim ja suurim sõda …

Ühel pool oli maailma uhkus (sallallahu alaihi va sallam) ja peotäis tema auväärseid kaaslasi, kes ei kõhelnud põrmugi oma elu ohverdamast; teisel pool aga metsik ja ohjeldamatu uskmatute hulk, kes oli kogunenud, et islam lusikatäies vees uputada ja hävitada Prohvet, kellele oli antud au olla Allah Kõigekõrgema habib. Kahjuks oli nende seas ka Õilsaima Sõnumitooja sugulasi. Ka nemad olid tulnud Badrisse, et võidelda oma armsa vennapoja vastu.

Meie isand Prohvet vaatas uuesti üle oma sõjaväe korra ja kordas antud juhiseid. Sel ajal tulid kuraiši ebajumalakummardajad oma laagrist välja ja hakkasid voolama Badri oru poole. Enamik neist oli raudrüüdes. Suure uhkuse ja kõrkusega olid nad asunud islami sõjaväe vastu rünnakule. Kui meie isand Allahi Sõnumitooja nägi ebajumalakummardajate sellist olekut, läks ta koos hazrat Abu Bakriga telki, tõstis oma õnnistatud käed ja hakkas Ülevat Allahit anuma: „Oo mu Issand! Vaata, kuraiši ebajumalakummardajad tulevad kogu oma uhkuse ja kõrkusega! … Nad esitavad Sulle väljakutse ja peavad Sinu Prohvetit valetajaks. Oo Allah! Ma palun Sinult, et täidaksid oma tõotuse abist ja võidust, mille Sa mulle andsid! … Oo Allah! Kui Sa soovid selle peotäie moslemite hukku, siis ei jää enam kedagi, kes Sind teeniks! …“

Nõnda anus ta Allah Kõigekõrgemat lakkamatult, ikka ja jälle abi paludes. Meie isand Prohveti erakordselt kurb, südant lõhestav anumine kestis seni, kuni ta end unustas ja tema keep (rida) tema õnnistatud õlgadelt maha kukkus. Hazrat Abu Bakr, kes ei suutnud seda tulist anumist taluda, tõstis õnnistatud keebi suure austusega maast üles, asetas selle meie isanda õnnistatud õlgadele ja lohutas teda, öeldes: „Mu elu olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Aitab nii palju anumisest! … Sa oled oma Issandat duas visalt palunud! Kahtlemata annab Allah Kõigekõrgem sulle peagi võidu, mille Ta sulle tõotas.“ Sel hetkel tuli maailmade isand telgist välja, lugedes pühi salme, mille tähendus on: „See hulk (Badris) lüüakse peagi kindlasti puruks, nad pööravad selja ja põgenevad. Õigemini on nende tõeline karistuse aeg Ülestõusmispäeval (kijamat). Selle tunni karistus on veel kohutavam ja kibedam.“14

Meie armas Prohvet tuli oma sõjaväe etteotsa. Ta luges oma aulistele kaaslastele pühi salme, mille tähendus on: „Oo usklikud! Kui te kohtute vaenlase hulgaga, siis seiske kindlalt ja meenutage Allah Kõigekõrgemat palju, et te pääseksite … Nii võite loota edule. Kuuletuge Allahile ja Tema Sõnumitoojale. Ärge tülitsege omavahel, muidu jääte jõuetuks ja teie käes olev võim kaob. Olge kannatlikud, sest Allah Kõigekõrgem on kannatlikega.“15

See pidi olema esimene sõda, kus vaenlasega võideldi kogu sõjaväega. Sõda pidi kohe algama. Ärevus oli jõudnud haripunkti. Kui Õilsaim Sõnumitooja luges püha salmi, mille tähendus on „meenutage Allah Kõigekõrgemat palju …“, hakkasid kõik õilsad kaaslased üheskoos hüüdma „Allahu akbar! … Allahu akbar! …“ ja anuma Ülevat Allahit, et Ta annaks neile võidu. Nüüd ootasid nad ainult meie isand Prohveti märguannet. Tolleaegse kombe järgi astusid enne kahe sõjaväe kokkupõrget mõlemalt poolt välja vaprad võitlejad ja võitlesid omavahel. Selles kahevõitluses kasvas mõlema poole sõjaviha ja võitlusiha ning nad said lahinguks hoo sisse. Ebajumalakummardajate seast Amir ibn Hadrami aga ei pidanud sellest reeglist kinni, vaid tallas selle jalge alla ja laskis noole islami sõjaväe pihta. Nool tabas muhadžir Mihdžat; ta sai šahiidiks ja tema õnnistatud hing tõusis Paradiisi. Prohvetite isand andis selle esimese šahiidi kohta rõõmusõnumi, öeldes: „Mihdža on šahiidide isand.“ Õilsad kaaslased ei suutnud enam paigal püsida. Kuid ilma meie isand Prohveti käsuta ei tohtinud nad teha vähimatki liigutust.

„Oo mu Issand! Vaata, kuraiši ebajumalakummardajad tulevad kogu oma uhkuse ja kõrkusega! … Nad esitavad Sulle väljakutse ja peavad Sinu Prohvetit valetajaks. Oo Allah! Ma palun Sinult, et täidaksid oma tõotuse abist ja võidust, mille Sa mulle andsid! …“ Hadith šarif

Nende sisemus hakkas keema nagu vulkaanid!

Sel ajal nähti, kuidas ebajumalakummardajate sõjaväest tormas ette kolm meest. Need olid Rabia poegade seast pärit islami ägedad vaenlased Utba, tema vend Šaiba ja tema poeg Valid. Nad hüüdsid mudžahidide poole: „Kas teie seas on kedagi, kes suudaks meiega võidelda?“ Kui õilsatest kaaslastest astus esimesena ette hazrat Abu Huzaifa, et võidelda oma isa Utba vastu, ütles maailmade sultan talle: „Sina jää paigale!“ Siis astusid ette Mediina mudžahidide seast Afra Hatuni pojad Muaz ja Muavviz ning Abdullah ibn Ravaha. Nad seisid Utba, Šaiba ja Validi vastu. Mõõgad käes, ootasid nad valmis.

Ebajumalakummardajad tahtsid, et nad end tutvustaksid, ja küsisid: „Kes te olete?“ Kui need vastasid: „Me oleme Mediina moslemid“, ütlesid ebajumalakummardajad: „Meil ei ole teiega asja! Meile on vaja Abdulmuttalibi poegi. Nendega tahame me võidelda.“ Siis pöördusid nad islami sõjaväe poole ja hüüdsid: „Oo Muhammed! Saada meie vastu meie oma rahva seast meiega võrdseid!“

Kui Õilsaim Sõnumitooja, meie isand (sallallahu alaihi va sallam) oli lahinguväljal olevate kolme vapra kaaslase heaks dua teinud, käskis ta neil oma kohtadele tagasi pöörduda. Seejärel vaatas ta oma kaaslaste poole ja ütles: „Oo Hašimi pojad! Tõuske! Võidelge Tõe teel nende vastu, kes on tulnud Allah Kõigekõrgema valgust oma ebatõeliste usunditega kustutama, sest just selleks on Allah Kõigekõrgem teie Prohveti ka saatnud. Tõuse, oo Ubaida! Tõuse, oo Hamza! Tõuse, oo Ali!“

Allah Kõigekõrgema lõvid hazrat Hamza, hazrat Ali ja hazrat Ubaida panid kiivrid pähe ja astusid lahinguväljale. Kui nad olid vastaste ette asunud, ütlesid ebajumalakummardajad: „Kes te olete? Kui te olete meiega võrdsed, võitleme teiega.“ Kui need vastasid: „Mina olen Hamza! Mina olen Ali! Mina olen Ubaida!“, ütlesid ebajumalakummardajad: „Teie olete samuti nagu meie auväärsed mehed. Me nõustume teiega võitlema.“ Kangelaslikud islami mudžahidid kutsusid ebajumalakummardajaid kõigepealt usule (iman), kuid need ei nõustunud. Siis tõmbasid kõik kolm mõõgad ja tungisid ebajumalakummardajatele kallale. Hazrat Hamza ja hazrat Ali tapsid uskmatud Utba ja Validi ühe hoobiga. Hazrat Ubaida haavas Šaibat ja ka Šaiba haavas Ubaidat. Hazrat Hamza ja hazrat Ali tõttasid Ubaidale appi ja tapsid Šaiba seal paigal. Nad võtsid hazrat Ubaida sülle ja tõid ta meie isand Allahi Sõnumitooja ette.16 Hazrat Ubaida ibn Haris õnnistatud pahkluust voolas verd ja luuüdi. Hoolimata oma olukorrast küsis ta: „Mu elu olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Kas ma ei ole šahiid, kui ma selles olukorras suren?“ Meie isand Prohvet ütles: „Jah, sa oled šahiid“ ja andis talle rõõmusõnumi, et ta on Paradiisi inimeste seast. (Hazrat Ubaida (radijallahu anhu) suri sõjast naastes Safra paigas.) Ebajumalakummardajad, kes kaotasid selles kahevõitluses kolm oma tähtsat meest, olid segaduses. Sellele vaatamata püüdis Abu Džahl oma sõjaväe vaimu tõsta ja lohutas neid: „Ärge pöörake tähelepanu sellele, et Utba, Šaiba ja Valid surid. Nad kiirustasid võitluses ja surid asjata! Ma vannun, et me ei pöördu tagasi, enne kui oleme moslemid kinni võtnud ja köitega kinni sidunud! …“ Kangelaslikud õilsad kaaslased aga ei jõudnud ära oodata, millal saavad selle ebajumalakummardajate jõugu oma mõõkadega karistada. Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) kordas lakkamatult oma õnnistatud keelel seda duad: „Oo Allah! Täida oma tõotus, mille Sa mulle andsid! … Oo Allah! Kui Sa hävitad selle peotäie moslemeid, ei jää maa peale enam kedagi, kes Sind teeniks! …“

Sel ajal astus ebajumalakummardajate ridadest lahinguväljale Abdurrahman, üks kuraišlaste julgemaid ja täpsemaid vibukütte, ja kutsus kahevõitlusele. Ta oli hazrat Abu Bakri poeg ega olnud veel moslemiks saanud. Juulikuu keskpäevakuumuses nähti, kuidas mudžahidide ridadest haaras keegi kohe mõõga järele ja astus ette. See oli kangelaslik hazrat Abu Bakr, kellele oli osaks saanud au olla esimene moslem ja jõuda siddiki astmele ning kes on pärast prohveteid inimestest kõrgeim … Ta oli välja tormanud, et võidelda oma poja vastu. Kuid maailmade isand ütles talle: „Oo Abu Bakr! Kas sa ei tea, et sa oled minu jaoks nagu mu nägev silm ja kuulev kõrv? Ära lahku minu juurest! Iga raskus, mis tabab mu keha ja südant, kergeneb, kui ma näen sinu õnnistatud nägu. Sinu läbi saab mu süda tugevust.“

Nii keelas ta tal võidelda. Abu Bakr as-Siddik ei suutnud end tagasi hoida ja ütles oma pojale: „Oo sa õel! Kuhu jäi sinu side minuga?“

Seejärel nähti, kuidas prohvetite sultan, meie isand Habib al-akram kummardus ja võttis maast peotäie liiva. Ta paiskas selle liiva vaenlase poole ja ütles: „Mustaks mingu nende näod! … Oo Allah! Sisenda nende südameisse hirm ja pane nende jalad värisema!“ Seejärel pöördus ta oma kaaslaste poole ja andis käsu: „Rünnakule! … Ründage!“ Aulised kaaslased, kes olid ainult märguannet oodanud, hakkasid tegutsema varem antud juhiste järgi. „Allahu akbar! … Allahu akbar! …“ hüüete saatel hakkasid nooled vihisema, kivid oma sihtmärke leidma, odad vastu raudrüüsid põrkama … Allah Kõigekõrgema lõvid: hazrat Hamza võitles, mõõk kummaski käes; hazrat Ali, hazrat Umar, Zubair ibn Avvam, Saad ibn Abi Vakkas, Abu Dudžana17 ja Abdullah ibn Džahš tungisid ebajumalakummardajate ridadesse ühest otsast sisse ja tulid teisest välja, ajades uskmatud segadusse. Igaüks neist oli muutunud vallutamatuks kindluseks. „Allahu akbar! … Allahu akbar! …“ hüüded täitsid maailma ja Allah Kõigekõrgema au suurus langes uskmatute peadele nagu vasar. Meie isand Prohvet anus Allah Kõigekõrgemat, öeldes: „Ja Hajju! Ja Kajjum! Ja Hajju! Ja Kajjum!“ Hazrat Ali on öelnud: „Badris oli Sõnumitooja alaihis-salam meist kõigist kõige julgem ja kangelaslikum. Tema oli ka ebajumalakummardajate ridadele kõige lähemal. Kui meil raskeks läks, otsisime varju tema juurest.“

Ebajumalakummardajad võtsid oma pealiku Abu Džahli enda keskele. Ühe endi seast riietasid nad Abu Džahli sarnaseks. Selle õnnetu nimi oli Abdullah ibn Munzir. Hazrat Ali tungis Abdullahile kallale ja raius Abu Džahli silme all Abdullahil pea maha. Siis riietasid nad samamoodi Abu Kaisi. Ka tema tappis hazrat Hamza.

Hazrat Ali võitles ühe ebajumalakummardajaga. Ebajumalakummardaja oli virutanud mõõgaga hazrat Ali poole ja mõõk oli kilpi kinni jäänud. Kui hazrat Ali virutas oma mõõgaga Zulfikariga ebajumalakummardaja raudrüüs kehale ja lõhestas selle koos raudrüüga õlast rinnani, nägi ta oma pea kohal välgatamas mõõka. Ta painutas kiiresti pea. Mõõga omanik hüüdis: „Võta! See on Abdulmuttalibi poja Hamza käest!“ ja samal hetkel kukkus ebajumalakummardaja pea koos kiivriga maha. Kui hazrat Ali ümber pööras, nägi ta oma onu hazrat Hamzat kahe mõõgaga võitlemas. Kui meie Prohvet nägi oma kaaslasi nii vapralt võitlemas, kiitis ta neid, öeldes: „Nemad on Allah Kõigekõrgema lõvid maa peal.“

„Oo Allah! Täida oma tõotus, mille Sa mulle andsid! … Oo Allah! Kui Sa hävitad selle peotäie moslemeid, ei jää maa peale enam kedagi, kes Sind teeniks! …“ Hadith šarif

Ühel hetkel murdus meie isand Allahi Sõnumitooja kõrval võidelnud hazrat Ukkaša mõõk. Seda nähes võttis meie armas Prohvet maast kepi, ulatas selle talle ja ütles: „Oo Ukkaša! Võitle sellega! …“ Niipea kui Ukkaša kepi võttis, muutus see meie Prohveti imena pikaks, säravaks ja teravaks mõõgaks, mille selg oli keskelt tugev. Selle mõõgaga tappis ta lahingu lõpuni palju ebajumalakummardajaid.

Maailmade isand, Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) võitles ühelt poolt, teiselt poolt aga ütles järgmist õilsat hadithi, mis tema kaaslased vaimustusse viis: „Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, kelle väe käes on minu olemasolu: need, kes täna võitlevad Üleva Allahi rahulolu lootes, kannatlikkust ja vankumatust üles näidates, ja need, kes tapetakse, kui nad selga pööramata edasi tungivad, viib Kõigekõrgem Allah kindlasti oma Paradiisi.“ Neid õnnistatud sõnu kuuldes ütles Umair ibn Humam: „Kui hea! Kui hea! Järelikult ei ole mul Paradiisi pääsemiseks muud vaja, kui šahiidiks saada!“ ja ründas veelgi hoogsamalt. Vaenlasega võideldes ütles ta: „Allah Kõigekõrgema juurde ei minda maise teemoonaga, vaid ainult Kõigekõrgema Allahi kartuse, teispoolsuse tegude ning džihaadis näidatud kannatlikkuse ja vankumatusega. Kõik muu teemoon saab kahtlemata otsa!“ Nõnda võitles ta, kuni sai šahiidiks.

Lahing muutus üha ägedamaks. Iga kaaslast ründas korraga vähemalt kolm ebajumalakummardajat. Miski ei suutnud heidutada aulisi õilsaid kaaslasi, kes püüdsid igaühele neist mõõgaga vastata. Iga kord, kui nad ütlesid „Allahu akbar! Allahu akbar! …“, said nad uut jõudu ega väsinud ikka ja jälle ründamast. Ühel hetkel muutus ebajumalakummardajate rünnak ägedamaks ja õilsad kaaslased sattusid raskesse olukorda. Siis läks meie isand Allahi Sõnumitooja koos hazrat Abu Bakriga oma palmiokstest tehtud telki. Meie Prohvet hakkas taas Allah Kõigekõrgemat anuma: „Oo mu Issand! Anna mulle abi, mille Sa mulle tõotasid! …“ Sel hetkel tuli ilmutus. Tähenduse järgi öeldi: „Siis te palusite oma Issandalt abi ja võitu ning Tema vastas teie palvele ja võttis teie dua vastu, öeldes: ‚Tõesti, Ma tulen teile appi tuhande ingliga, kes tulevad üksteise järel.‘“18 Meie isand Prohvet tõusis kohe püsti ja ütles: „Rõõmusõnum, oo Abu Bakr! Allah Kõigekõrgema abi on sinuni jõudnud! Vaata, seal on Džibril! Ta hoiab liivaküngastel oma hobuse ohje, on relvastatud ja ootab käsku.“ Nagu suuras al-Anfal on teatatud, ütles Ülev Allah inglitele tähenduse järgi: „Kui sinu Issand ilmutas inglitele: Mina olen teiega (moslemitele võidu ja abi andmisel). Kinnitage siis usklikke (abi rõõmusõnumiga), andke neile jõudu ja tugevust. Ma heidan nüüd uskmatute südameisse õuduse ja hirmu. Lööge siis nende kaela pihta ja purustage nende käte ja jalgade sõrmede liigesed (kõik nende liigesed). See on nii, sest nad astusid vastu Allah Kõigekõrgemale ja Tema Sõnumitoojale. Kes astub vastu Allah Kõigekõrgemale ja Tema Sõnumitoojale (see langeb Tema karistuse alla): Allah Kõigekõrgema karistus on tõesti väga karm!“19

Selle käsu peale võtsid Džibril, Mikail ja Israfil alaihimus-salam igaüks tuhat inglit endaga kaasa ja asusid oma kohtadele: vastavalt meie armsa Prohveti kõrvale, tema paremale ja tema vasakule käele.20

Džibrilil alaihis-salam oli peas kollane turban. Teiste inglite peas olid aga valged turbanid. Turbanite otsad olid nad lasknud seljale rippuma ja nad ratsutasid valgetel hobustel. Meie isand Sarvar al-alam ütles oma kaaslastele: „Inglitel on tunnusmärgid ja eraldusmärgid. Tehke ka endale tunnusmärgid ja eraldusmärgid!“

Zubair ibn Avvam mähkis endale turbani kombel pähe kollase, Abu Dudžana punase riide. Hazrat Ali kinnitas endale valge sulgtuti, hazrat Hamza aga kinnitas rinnale jaanalinnu sule. Kui inglid lahingusse astusid, muutus olukord hetkega. Enne kui õilsad kaaslased jõudsid oma ees oleva uskmatu poole mõõka virutada, eraldus tolle pea kehast ja kukkus maha. Meie isand Prohvetist paremal ja vasakul, tema ees ja taga nähti tundmatuid isikuid ebajumalakummardajatega võitlemas.

Hazrat Sahl jutustas: „Badri lahingus nägime, et niipea kui keegi meist virutas mõõgaga ebajumalakummardaja pea pihta, eraldus tolle pea kehast ja veeres maha, enne kui mõõk oma sihtmärgini jõudis!“

Abu Džahli tapmine

Ebajumalakummardajate lipukandja Abu Aziz ibn Umair võeti vangi. Nende ülem Abu Džahl aga luges lakkamatult luuletusi, et kuraišlastele julgust sisendada, ja püüdis tõsta oma sõdurite vaimu. Ta ründas nagu noor poisike ja kiitles: „Ema sünnitas mu nende päevade jaoks! …“ ning ergutas noori. Ebajumalakummardajate seast Ubaida ibn Said oli pealaest jalatallani raudrüüs. Näha olid ainult tema silmad. Hobuse seljas pöördus ta kord ühele, kord teisele poole ja ütles: „Mina olen Abu Zat al-Kariš! Mina olen Abu Zat al-Kariš!“, see tähendab: „Mina olen suure kõhuga, kõhu isa“, ja esitas niimoodi omamoodi väljakutse. Kangelaslik mudžahid hazrat Zubair ibn Avvam lähenes talle, sihtis oma odaga täpselt tema silma, hüüdis: „Allahu akbar!“ ja heitis oda. Märki tabanud oda paiskas ta hobuse seljast maha. Kui hazrat Zubair tema juurde jooksis, oli Ubaida juba surnud. Kuigi ta astus jalaga tema põsele ja tõmbas kogu jõust, tuli oda vaevu välja. See oli kõveraks läinud. Hazrat Zubairi kangelaslikkus Badri lahingus oli väga suur. Tema kehal ei olnud kohta, mis poleks haavatud. Tema poeg Urva jutustas sellest: „Mu isa oli saanud kolm rasket mõõgahoopi. Üks neist oli kaelal. Haav oli jätnud nii sügava armi, et ma sain sinna sõrme pista.“ Ka Abdurrahman ibn Auf võitles halastamatult kuraišlastega ja lõi maha igaühe, kes ette juhtus, hoolimata oma haavadest voolavast verest. Hazrat Abdurrahman jutustas ühest sündmusest, mille tunnistajaks ta oli, järgmist: „Ühel hetkel ei olnud mu ees enam kedagi. Kui ma paremale ja vasakule vaatasin, märkasin kaht noormeest ansaride seast. Ma tahtsin olla neist tugevama ja osavamini lööva kõrval. Üks neist kahest noorest mõõtis mind pilguga, siis pöördus minu poole ja küsis: ‚Oo onu! Kas sa tunned Abu Džahli?‘ Ma vastasin: ‚Jah, tunnen.‘ Kui ma küsisin: ‚Oo mu vennapoeg! Mis sul Abu Džahliga asja on?’, vastas ta: ‚Mulle on teatatud, et ta sõimab Allahi Sõnumitoojat. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et kui ma teda näen, ei lahku ma temast enne, kui olen ta tapnud või ise surnud.‘ Tõepoolest, ma imestasin erutatud noormehe nende kindlate ja otsustavate sõnade üle.

„Oo Abu Bakr! Kas sa ei tea, et sa oled minu jaoks nagu mu nägev silm ja kuulev kõrv? Ära lahku minu juurest! Iga raskus, mis tabab mu keha ja südant, kergeneb, kui ma näen sinu õnnistatud nägu. Sinu läbi saab mu süda tugevust“ Hadith šarif

Ka teine noormees mõõtis mind pilguga ja ütles sedasama, mida esimene. Sel ajal olin ma Abu Džahli juba märganud! Ta tormas kuraiši sõdurite seas lakkamatult edasi-tagasi. Kui ma ütlesin: ‚Oo noored! See mees, kes seal ärevalt siia-sinna tormab, on Abu Džahl‘, haarasid nad kohe mõõgad ja läksid Abu Džahli juurde.

Nad alustasid võitlust. Need noormehed olid Afra Hatuni lapsed, vennad Muaz ja Muavviz.“ Sel ajal leidis Muaz ibn Amr, üks õilsate kaaslaste kangelasi, võimaluse Abu Džahlile läheneda. Ta tungis pikasabalise hobuse seljas istuvale Abu Džahlile kallale ja virutas kogu jõust mõõgaga tema jalga. Abu Džahli jalg kukkus maha. Siis tõttas oma isale appi Ikrima, kes ei olnud veel moslemiks saanud, ning tema ja hazrat Muaz ibn Amr hakkasid võitlema.

Sel hetkel tormasid vennad Muaz ja Muavviz nagu pistrikud ette. Lüües maha kõik, kes ette juhtusid, jõudsid nad Abu Džahlini. Nad lõid teda mõõkadega seni, kuni arvasid, et ta on surnud.

Hazrat Muaz ibn Amr aga oli võitluses Ikrimaga käest ja käsivarrest haavata saanud. Tema õnnistatud käsi oli randmest maha raiutud ja rippus ainult naha küljes. Võitlusse süvenenud Muaz ibn Amril ei olnud aega oma käega tegelda ega seda ravimiseks siduda. Kuigi tema maharaiutud käsi rippus naha küljes, võitles ta kangelaslikult.

Allahu akbar! … Milline tugev usk! … Milline vaatepilt see oli! … Kui hazrat Muaz oli mõnda aega nii võidelnud, tundis ta, et tal on üha raskem liikuda. Selle põhjus oli maharaiutud käsi. Siis pani ta selle kohe jala alla, rebis lahti ja viskas minema …21

Islami ägedate vaenlaste seast Naufal ibn Huvailid oli üks kuraišlaste kuulsamaid võitlejaid. Ta karjus lakkamatult ja püüdis ebajumalakummardajate karja erutada ja ässitada. Kui meie isand Prohvet nägi tema käitumist, tegi ta dua: „Oo Allah! Aita mind Naufal ibn Huvailidi vastu. Tee temaga lõpp.“ Allah Kõigekõrgema lõvi hazrat Ali tormas ebajumalakummardajat Naufali nähes kohe tema kallale. Ta virutas mõõgaga nii tugevasti, et raius ühe hoobiga maha mõlemad jalad, kuigi need olid kaetud raudrüüga. Seejärel virutas ta mõõgaga tema kaela pihta ja eraldas pea kehast.22

Umajja ibn Halaf, kes oli pannud Bilal al-Habaši kuumale liivale pikali ja asetanud tema rinnale hiiglaslikke kive, oli üks kõige ägedamaid ebajumalakummardajaid. See islami suur vaenlane, kes kasutas ära iga võimaluse, et meie isand Allahi Sõnumitoojat (sallallahu alaihi va sallam) piinata, püüdis ka Badri orus ebajumalakummardajaid koondada ja pingutas, et islami valgust kustutada. Kui hazrat Bilal teda niimoodi nägi, läks ta paljastatud mõõgaga tema juurde, astus tema ette ja tungis kallale, öeldes: „Oo uskmatuse (kufr) pea, Umajja ibn Halaf! … Kui sina pääsed, ärgu pääsegu mina!“ Samal ajal hüüdis ta: „Oo ansaridest vennad! Tõtake appi, uskmatuse pea on siin!“ ja niipea kui ta seda ütles, piirasid õilsad kaaslased Umajja ümber ja tapsid ta kohe.23

Ebajumalakummardajate sõjaväel ei olnud enam juhti. Keegi neist ei teadnud, mida teha; nad püüdsid põgeneda kuhu iganes said. Uskmatuse kindlus oli kokku varisenud. Aulised kaaslased jätkasid jälitamist. Osa ebajumalakummardajaid võeti vangi. Vangide seas oli ka meie armsa Prohveti onu Abbas.24

Võit kuulus usklikele

Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) küsis oma aulistelt kaaslastelt: „Kas keegi teab midagi Naufal ibn Huvailidi kohta?“ Hazrat Ali astus ette ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mina tapsin ta.“ Meie armas Prohvet rõõmustas selle teate üle väga, lausus takbiri: „Allahu akbar!“ ja ütles: „Allah Kõigekõrgem võttis vastu minu dua tema kohta.“

Kui talle teatati, et Umajja ibn Halaf on tapetud, rõõmustas ta samuti väga ja ütles: „Alhamdulillah! Tänu olgu Allah Kõigekõrgemale. Minu Issand kinnitas oma teenri tõde ja tegi oma usu kõrgeimaks.“

Õilsaim Sõnumitooja, meie isand ütles Abu Džahli kohta: „Huvitav, mida Abu Džahl tegi, mis temaga juhtus? Kes läheb ja vaatab?“ ning käskis teda surnute seast otsida. Otsiti, kuid ei leitud. Meie isand Prohvet ütles: „Otsige teda, mul on tema kohta öelda üks sõna. Kui te teda ära ei tunne, vaadake armi tema põlvel. Ühel päeval olime mina ja tema Abdullah ibn Džudani peol. Me olime mõlemad noored. Mina olin temast natuke vanem. Kui kitsaks läks, tõukasin ma teda. Ta kukkus põlvili. Üks tema põlvedest sai haavata ja selle haava arm ei kadunud tema põlvelt.“

Siis läks Abdullah ibn Masud Abu Džahli otsima. Ta leidis ta haavatuna ja tundis ära. Ta ütles: „Kas sina oled Abu Džahl?“ Ta astus jalaga tema kaelale, haaras tal habemest, tõmbas ja ütles: „Oo Allah Kõigekõrgema vaenlane! Kas Allah Kõigekõrgem on sind lõpuks alandanud ja põlatuks teinud?“ Abu Džahl vastas: „Miks peaks Ta mind alandama ja põlatuks tegema? Oo lambakarjus! Allah alandagu ja põlaku sind! Sa oled roninud paika, kuhu on väga raske ronida! Ütle mulle parem, kumma poolega on täna võit ja ülekaal?“ Hazrat Ibn Masud ütles: „Võit on Allahi ja Tema Sõnumitooja poolel.“ Abu Džahli peast kiivrit võttes ütles ta: „Oo Abu Džahl! Ma tapan su.“ Abu Džahl näitas, kui kaugele olid jõudnud tema uskmatus, uhkus ja kõrkus, öeldes: „Sa ei ole esimene neist, kes on tapnud oma rahva suurmehe. Aga tõtt-öelda on mul väga raske, et just sina mu tapad. Raiu vähemalt mu kael rinna lähedalt läbi, et mu pea näeks väärikas välja!“

Kui Ibn Masud ei suutnud oma mõõgaga Abu Džahli pead maha raiuda, raius ta selle Abu Džahli enda mõõgaga. Ta tõi tema relvad, raudrüü, kiivri ja pea ning asetas need meie isand Prohveti ette. Ta ütles: „Olgu mu isa ja ema sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! See on Allah Kõigekõrgema vaenlase Abu Džahli pea.“ Meie armas Prohvet ütles: „Tema on Allah, peale kelle ei ole muud jumalat.“ Seejärel tõusis ta ja läks koos oma kaaslastega Abu Džahli surnukeha juurde. Seal ütles ta: „Kiitus olgu Allah Kõigekõrgemale, kes sind alandas ja põlatuks tegi.

Oo Allahi vaenlane! Sina olid selle umma vaarao.“ Seejärel tänas ta Allah Kõigekõrgemat, öeldes: „Oo mu Issand! Sa täitsid mulle antud tõotuse.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) laskis siduda haavatud õilsate kaaslaste haavad. Ta laskis kindlaks teha, kes olid šahiidiks saanud. Šahiidiks oli langenud neliteist – kuus muhadžiri ja kaheksa ansari. Sel ajal kui nende kõigi õnnistatud hinged lendasid Paradiisi, tapeti islami valgust kustutada püüdnud ebajumalakummardajate seast seitsekümmend ja seitsekümmend võeti vangi. Meie isand Allahi Sõnumitooja saatis Abdullah ibn Ravaha ja Zaid ibn Harisa Mediinasse võidu rõõmusõnumit viima. Meie isand Prohvet juhtis šahiidide matusenamazi (džanaza)25 ja laskis nad nende haudadesse matta. Kakskümmend neli ebajumalakummardajate surnukeha visati kuivanud kaevu; teised visati ühiselt aukudesse ja kaeti mullaga. Maailmade isand tuli koos oma auväärsete kaaslastega kaevu servale ja ütles: „Oo teie, kes te kaevu visati!“ Seejärel loetles ta tapetud ebajumalakummardajate nimed koos nende isade nimedega: „Oo Utba ibn Rabia! Oo Umajja ibn Halaf! Oo Abu Džahl ibn Hišam! … Milline halb rahvas olite te oma Prohveti vastu! Te pidasite mind valetajaks, teised aga uskusid mind ja kinnitasid mu tõde. Te ajasite mind välja minu linnast, minu kodumaalt, teised aga avasid mulle oma uksed ja võtsid mu avasüli vastu. Te sõdisite minu vastu, teised aga aitasid mind. Kas te saite kätte selle, mida mu Issand teile tõotas? Mina sain kätte võidu, mille mu Issand mulle tõotas.“

„Inglitel on tunnusmärgid ja eraldusmärgid. Tehke ka endale tunnusmärgid ja eraldusmärgid!“ Hadith šarif

Hazrat Umar küsis meie Prohvetilt: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas sa räägid inimestega, kes on muutunud raibeteks?“ Siis vastas Õilsaim Sõnumitooja, meie isand: „Ma vannun oma Issanda nimel, kes on mind saatnud tõelise Prohvetina: teie ei kuule mind paremini kui nemad. Ainult et nad ei saa vastata.“

Ebajumalakummardajad, kes põgenesid kiiresti lahinguväljalt, et oma elu päästa, ei suutnud midagi kaasa võtta sellest, mida nad olid toonud. Kõik langes moslemite kätte. Meie isand Prohvet jagas sõjasaagi kõigi oma kaaslaste vahel, kes olid Badri lahingus osalenud või kellel olid muud ülesanded. Nad jäid Badrisse veel kolmeks ööks ja pöördusid üheksateist päeva hiljem Mediinasse tagasi. Sel ajal olid rõõmusõnumi toojatena ette saadetud Abdullah ibn Ravaha ja Zaid ibn Harisa juba Mediinale lähenenud. Pühapäeva ennelõunal Akiki paika jõudes läksid nad lahku. Abdullah ibn Ravaha sisenes Mediinasse ühelt poolt ja Zaid ibn Harisa teiselt poolt. Nad käisid majast majja ja kuulutasid võitu. Meie isand Allahi Sõnumitooja luuletaja Abdullah ibn Ravaha kuulutas võitu valjul häälel, deklameerides:

Oo ansaride kogukond! Ma toon teile rõõmusõnumi:
Allahi Prohvet on elus ja terve.
Ebajumalakummardajad on tapetud ja vangi võetud,
vangide seas on palju kuulsaid mehi.
Rabia ja Haddžadži pojad kõik viimseni
ning ka Abu Džahl Amr ibn Hišam langesid Badris.

Hazrat Asim ibn Adi küsis: „Oo Ibn Ravaha! Kas see, mida sa räägid, on tõsi?“ Abdullah ibn Ravaha vastas: „Jah, ma vannun Allahi nimel, see on tõsi! Inšallah, homme tuleb ka Allahi Sõnumitooja koos vangidega, kelle käed on seotud!“

Hazrat Rukajja surm

Sel päeval oli surnud meie armsa Prohveti tütar hazrat Rukajja (radijallahu anha). Tema abikaasa hazrat Usman oli juhtinud tema matusenamazi. Pärast seda kurbust saabunud võiduteade tõi neile pisut kergendust.

Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) kiitis koos oma kaaslastega Allah Kõigekõrgemat, kes oli andnud talle Badri võidu, ja langes tänu (šukr) sadždasse (maani kummardusse). Seejärel asus ta koos vangidega teele Mediina al-Munavvara poole.

Varem rõõmusõnumi toonud Abdullah ibn Ravaha ja Zaid ibn Harisa olid jutustanud, mis Badri lahingus juhtus ja kes said šahiidiks. Mediinasse jäänud lapsed, naised ja ülesannetega mehed rõõmustasid võidu üle väga. Nad läksid meie isand Prohvetile vastu. Šahiidide seas oli ka Harisa ibn Suraka. Hazrat Harisa ema Rabi oli kuulnud, et tema poeg sai basseinist vett juues vaenlase noolest tabamuse ja langes šahiidina. Seda teadet kuuldes oli meie ema Rabi öelnud: „Ma ei nuta oma poja pärast enne, kui Sõnumitooja alaihis-salam tuleb. Kui ta õnnelikult Mediinasse saabub, küsin temalt. Kui mu poeg on Paradiisis, ei nuta ma üldse. Kui ta aga on Põrgus, valan ma pisarate asemel verd.“

Kui meie armas Prohvet koos oma õnnistatud õilsate kaaslastega Mediinasse saabus, tuli Rabi tema juurde ja ütles: „Olgu mu isa ja ema sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Sa tead, kui väga ma armastan oma poega Harisat. Kas ta sai šahiidiks ja läks Paradiisi? Kui nii, siis olen kannatlik. Kui aga mitte, siis valan verepisaraid.“ Meie isand Habib al-akram andis talle rõõmusõnumi: „Oo Umm Harisa! Sinu poeg ei ole mitte ühes, vaid mitmes Paradiisis. Tema paik on Firdaus.“ Siis ütles Rabi: „Nüüdsest ei nuta ma enam oma poja pärast.“ Universumi Sultan palus tuua anuma vett. Halastusest pistis ta oma õnnistatud käe vette ja tõmbas selle välja. Sellest veest andis ta juua hazrat Harisa emale ja õele. Peale selle hõõrus ta selle veega nende pead ja nägusid. Sellest päevast peale olid Rabi ja tema tütre näod väga valgusrikkad. Ka elasid nad väga kaua. Meie isand Hadža al-kainat (universumi õpetaja) alaihi afdalus-salavat jagas Mediinasse toodud seitsekümmend vangi oma kaaslaste vahel ja käskis neid hästi kohelda. Vangide saatuse kohta ei olnud Allah Kõigekõrgemalt veel ilmutust tulnud. Pärast kaaslastega nõu pidamist otsustas meie isand Allahi Sõnumitooja vangid lunaraha eest vabaks lasta.

Lunaraha suurus määrati iga vangi vara järgi. Need, kellel ei olnud raha, kuid kes oskasid lugeda ja kirjutada, pidid õpetama lugema ja kirjutama kümmet Mediina inimest, kes seda ei osanud; pärast seda võisid nad Mekasse minna. Vangide seas oli ka meie isand Prohveti onu Abbas. Meie isand ütles talle: „Oo Abbas! Maksa lunaraha enda, oma vennapoja Ukail (Akil) ibn Abi Talibi ja Naufal ibn Harisi eest, sest sina oled rikas.“ Hazrat Abbas ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Ma olen moslem. Kuraišlased tõid mu Badrisse sunniviisiliselt.“ Allahi Sõnumitooja vastas: „Sinu moslemiks olemist teab Allah Kõigekõrgem. Kui sa räägid tõtt, annab Allah Kõigekõrgem sulle selle eest kindlasti tasu. Väliselt oled sa aga meie vastu. Seepärast pead sa enda eest lunaraha maksma.“ Kui Abbas ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mul ei ole muud vara peale nende 800 dirhemi, mille te sõjasaagina ära võtsite“, ütles meie isand Prohvet: „Oo Abbas! Aga miks sa siis neist kuldrahadest ei räägi?“ Ta küsis: „Millistest kuldrahadest?“ Meie armas Prohvet vastas: „Nendest kuldrahadest, mille sa andsid oma naisele Umm al-Fadlile, Harisi tütrele, päeval, mil sa pidid Mekast lahkuma! Kui sa need talle andsid, ei olnud teie juures kedagi peale teie kahe. Nendest kuldrahadest, mille kohta sa ütlesid Umm al-Fadlile: ‚Ma ei tea, mis minuga sellel retkel juhtub. Kui mind tabab õnnetus ja ma ei saa tagasi tulla, siis nii palju on sinu, nii palju Fadlile, nii palju Abdullahile, nii palju Ubaidullahile ja nii palju Kusamile.‘“ Hazrat Abbas oli hämmeldunud ja ütles: „Ma vannun, et kui ma andsin need kuldrahad oma naisele, ei olnud meie juures kedagi. Kust sa seda tead?“ Meie isand Prohvet vastas: „Allah Kõigekõrgem teatas mulle.“ Siis ütles hazrat Abbas: „Ma tunnistan, et sina oled Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja ja et sa räägid tõtt“ ning lausus usutunnistuse (kalima aš-šahada).26 Kui hazrat Abbas oli moslemiks saanud, andis meie isand Prohvet talle ülesande Mekas. Ta käskis tal kaitsta seal moslemeid ja saata teateid islami vaenlaste kohta.

„Ma vannun oma Issanda nimel, kes on mind saatnud tõelise Prohvetina: teie ei kuule mind paremini kui nemad. Ainult et nad ei saa vastata“ Hadith šarif

Badri lahingus raske kaotuse kannatanud kuraišlastele teatati, et nad võivad oma vangid lunaraha eest tagasi saada. Kuid Nadr ibn Haris, kes oli enne hidžrat prohvetite isandat väga palju vaevanud ja piinanud, hukati – tema pea raiuti maha. Tapeti ka alatu Ukba ibn Abi Muait, kes oli oma õnnetuseks pannud kaameli sisikonna meie armsa Prohveti õnnistatud seljale, kui too Kaaba juures namazi sooritas. Kui selle islami ägeda vaenlase pea oli kehast eraldatud, kiitis meie isand Allahi Sõnumitooja Allah Kõigekõrgemat. Ta läks tema surnukeha juurde ja ütles: „Ma vannun Allahi nimel, et ma ei tea kedagi nii halba kui sina, kes sa eitasid Allah Kõigekõrgemat, Tema Sõnumitoojat ja Püha Koraani ning piinasid Tema Prohvetit üha uute piinadega.“

Vangid jäid õilsate kaaslaste (alaihimur-ridvan) juurde, kuni nende omaksed nad lunaraha eest välja ostsid. Kõik kaaslased kohtlesid vange väga hästi ja jagasid nendega oma toitu.

Musab ibn Umairi vend Abu Aziz oli vangide seas. Ta jutustas: „Mina olin vangina ühe Mediina moslemi kodus. Nad kohtlesid mind väga hästi. Leiva, mida nad oleksid pidanud ise hommikul ja õhtul sööma, andsid nad mulle, ise aga pidid leppima ainult datlitega. Kui kellelegi neist juhtus kätte tükike leiba, tõi ta selle otse mulle. Häbi pärast andsin ma leiva selle toojale tagasi. Tema aga andis selle mulle uuesti.“

Teine vang, kuraišlane nimega Jazid, jutustas: „Kui moslemid Badrist Mediinasse tulid, panid nad meid, vange, loomade selga, ise aga käisid jalgsi.“

Vangide seas oli ka Hadidža (radijallahu anha) õepoeg, meie isand Prohveti väimees Abul As ibn Rabi. Abul As oli üks Meka kaupmehi ja väga jõukas. Ta oli kuulus oma usaldusväärsuse ja vagaduse poolest. Kui Mekast saadeti vangide lunaraha, saatis hazrat Zainab lunaraha täienduseks ka kaelakee, mille ema oli talle pulmas kinkinud. Kui lunarahad saabusid, tundis meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) kaelakee ära ja ütles: „Oo mu kaaslased! Kui te peate seda sobivaks, saatke mu tütrele Zainabile tema vang koos tema lunarahaga tagasi.“ Õilsad kaaslased nõustusid. Abul Asil lubati minna kogu oma varaga Mekasse tingimusel, et ta saadab Zainabi Mediinasse. Abul As saatiski Zainabi ja tema saatjad koos oma venna Kinanaga teele. Seda kuuldes said ebajumalakummardajad vihaseks ja saatsid mõned oma mehed neile järele. Need jõudsid neile järele Zi Tuva juures. Kui Habar ibn al-Asvad oma oda viskas, ehmus kaamel ja heitis hazrat Zainabi oma seljast maha. Kinana puistas oma nooled enda ette ja ütles: „Kes Zainabile kallale tuleb, selle tapan ma noolega.“ Ta viis Zainabi Mekast välja ja toimetas sihtkohta. Hazrat Zainab jäi saadud vigastustest haigeks. Ta oli rase. Mediinasse jõudes jäi ta lapsest ilma. Seda kuuldes kurvastas Sõnumitooja alaihis-salam väga.

See, et ebajumalakummardajad Badris lüüa said ja viletsas olukorras lahinguväljalt põgenesid, tekitas Mekas suurt hämmeldust. Ilmsiks oli tulnud tulemus, mida nad ei olnud iial oodanud ega osanud isegi ette kujutada. Abu Lahab ja teised ebajumalakummardajad ei uskunud esimese teatetooja sõnu. Kui lahinguväljalt põgenenud Abu Sufjan Mekasse jõudis, kutsusid nad ta kohe enda juurde. Abu Lahab küsis temalt: „Oo mu vennapoeg! Räägi nüüd, kuidas see juhtus?“ Abu Sufjan istus seal maha. Paljud inimesed seisid ja kuulasid. Abu Sufjan jutustas:

„Ära parem küsigi! Kui me moslemitega kokku põrkasime, oli, nagu oleksid meie käed seotud. Nad tegid, mida tahtsid. Osa meist nad tapsid, osa võtsid vangi. Ma vannun, et ma ei süüdista ega laida kedagi meie omadest, sest sel hetkel kohtasime me valgetesse riietunud mehi, kes ratsutasid taeva ja maa vahel hallidel hobustel. Miski ei suutnud neile vastu panna ja keegi ei suutnud neile vastu astuda!“

Seal oli ka Abbasi ori hazrat Abu Rafi, kes oli saanud moslemiks islami algaegadel, kuid ebajumalakummardajate kurjuse kartuses oma usku ei avaldanud. Neid vaikselt kuulates unustas Abu Rafi rõõmust kõik ja ütles äkki: „Ma vannun Allahi nimel, need olid inglid!“

Abu Lahab andis talle tugeva kõrvakiilu, tõstis ta üles ja paiskas maha. Ta peksis teda veel kõvasti. Siis ei suutnud seal viibinud hazrat Abbasi naine Umm al-Fadl end enam tagasi hoida. Ta oli ju ise juba varem moslemiks saanud. Umm al-Fadl võttis toast ühe posti ja ütles: „Sa pidasid teda nõrgaks, sest tal ei ole kedagi, eks ole?“ ning lõi Abu Lahabit kõvasti. Abu Lahabi pea lõhenes. Veritsedes läks ta minema – alandatud, põlatud ja häbistatud. Seitse päeva hiljem saatis Allah Kõigekõrgem talle haiguse, mida nimetatakse mustaks sarlakiks. Sellesse haigusesse ta suri. Tema pojad jätsid ta kaheks või kolmeks ööks matmata. Lõpuks hakkas ta haisema. Kõik põgenesid haiguse eest, mis oli tabanud Abu Lahabit, nagu põgenetakse katku eest, ja tundsid vastikust. Siis ütles üks kuraišlane Abu Lahabi poegadele: „Häbi teile! Kas teil häbi ei ole? Te jätsite oma isa koju, kuni ta haisema hakkas. Matke ta vähemalt kuhugi maha ja viige silmist ära!“ Pojad vastasid sellele mehele: „Me kardame tema haigust!“ Siis ütles mees neile: „Minge teie ees, mina tulen järele ja aitan teid.“ Seejärel tulid nad kolmekesi kokku. Nad tõstsid ta üles, kandsid ära ja jätsid kõrvalisse paika. Nad loopisid tema peale kive, kuni teda enam näha ei olnud. Nii astus Abu Lahab oma asupaika, oma hauda, Põrgu pimedasse auku, kus ta jääb igaveseks piinadesse ja tulle.

Badris vangi võetud kuraišlaste seas oli ka Valid ibn Valid. Ta oli vangi võtnud Abdullah ibn Džahš. Validi vennad Hišam ja Halid ibn Valid, kes ei olnud veel moslemiks saanud, tulid Mediinasse. Abdullah ibn Džahš ei tahtnud teda vabaks lasta enne, kui makstakse fidja an-nadžat, see tähendab lunaraha. Halid oli sellega nõus, kuid tema isapoolne poolvend Hišam ei nõustunud. Meie isand Allahi Sõnumitooja tegi ettepaneku anda nende isa relvad ja varustus. Hišam nõustus sellega, kuid Halid ei nõustunud. Lõpuks leppisid nad kokku isa mõõga (selle väärtus oli 100 dinaari), tema raudrüü ja kiivri peale. Nad ostsid Validi vangipõlvest vabaks ja asusid teele Mekasse. Kuid Zul Hulaifas, mis asub Meka teel Mediinast nelja miili kaugusel, lahkus Valid nende juurest, tuli meie isand Prohveti juurde, hakkas uskuma ja astus õilsate kaaslaste hulka. Mõni aeg pärast moslemiks saamist läks ta Mekasse oma vendade juurde. Siis küsis Halid ibn Valid temalt: „Kui sa niikuinii kavatsesid moslemiks saada, miks sa ei saanud selleks enne, kui me sinu eest lunaraha maksime? Sinu pärast kaotasime me isa mälestuse. Miks sa nii tegid?“ Ta vastas: „Ma kartsin, et kuraišlased ütlevad: ‚Ta ei pidanud vangipõlvele vastu ja allus Muhammedile alaihis-salam.‘“

„Oo Abbas! Sinu moslemiks olemist teab Allah Kõigekõrgem. Kui sa räägid tõtt, annab Allah Kõigekõrgem sulle selle eest kindlasti tasu. Väliselt oled sa aga meie vastu. Seepärast pead sa enda eest lunaraha maksma“ Hadith šarif

Selle vastuse peale väga ärritunud vennad panid ta koos mõne Mahzumi poegade seast pärit moslemiga vangi Ajjaš ibn Abi Rabia ja Salama ibn Hišami (radijallahu anhuma) juurde. Valid ibn Valid (radijallahu anhu) oli aastaid vangis, sest ta oli usklikuks saanud. Ta kannatas palju ülekohut ja piinu oma onult Hišamilt, islami ägedalt vaenlaselt, ja oma ebajumalakummardajatest sugulastelt. Õilsaim Sõnumitooja, meie isand (sallallahu alaihi va sallam) tegi Ajjaš ibn Abi Rabia, Salama ibn Hišami ja Validi eest, kes kannatasid ebajumalakummardajate ülekohtu all, sellise dua: „Oo mu Issand! Päästa Valid ibn Valid, Salama ibn Hišam, Ajjaš ibn Rabia ja teised usklikud, keda (uskmatute käes kannatades) peetakse nõrkadeks (ja abituteks). Oo mu Issand, tallu Mudar (kuraišlased) veelgi karmimalt (väga halvasti). Tee need aastad (neile) Jusufi (Joosepi) aastate sarnaseks.“

Meie isand Allahi Sõnumitooja dua õnnistusel leidis Valid võimaluse ja põgenes paigast, kus ta oli kinni seotud. Ta tuli Mediina al-Munavvarasse ja jõudis meie armsa Prohveti juurde. Kui meie isand Habibullah küsis Ajjaš ibn Rabia ja Salama ibn Hišami olukorra kohta, rääkis Valid, et nad on jalgupidi teineteise külge seotud ning vaevlevad karmide piinade ja kannatuste all.

Universumi Sultan kurvastas nende olukorra pärast väga ja otsis võimalusi nende päästmiseks. Kui ta küsis, kes võiks nad päästa, vastas Valid, keda oli ise aastaid piinatud, suure julguse ja armastusega: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mina päästan nad ja toon nad sinu juurde.“ Ta läks uuesti Mekasse ja sai piinatud moslemite asukoha teada, järgnedes naisele, kes viis neile toitu. Mõlemad olid vangis katuseta hoones. Öösel laskus Valid surma trotsides suure julgusega müürilt alla ja jõudis oma sõprade juurde. Need kaks süütut, kelle ainus süü oli usk, olid ebajumalakummardajad kivi külge sidunud ja Araabia kõrbe kõrvetavas kuumuses tehti neile igasugust ülekohut. Valid päästis need oma õnnistatud vennad ja pani nad oma kaameli selga. Ise asus ta jalgsi ja paljajalu teele Mediina al-Munavvara poole, et jõuda võimalikult kiiresti oma väga armastatud Allahi Sõnumitooja juurde. Teda ei põletanud kõrbe kõrvetav kuumus, vaid armastus ja igatsus kohtuda maailmade isandaga.

Ta jõudis Mediinasse kolme päevaga, näljasena, janusena ja paljajalu. Tema varbad olid kividest täiesti lõhki rebitud. Verine Valid ibn Valid jõudis oma väga armastatud Habibullahi juurde.

Badri võit täitis moslemid suure rõõmuga. Ebajumalakummardajad aga vajusid suurde kurbusse ja pettumusse. Kui Abessiinia kuningas negus kuulis, et meie isand Allahi Sõnumitooja oli võitnud, läks ta kohe oma maal viibivate õilsate kaaslaste juurde ja andis neile rõõmusõnumi, öeldes: „Kiitus olgu Allah Kõigekõrgemale, kes andis oma Sõnumitoojale Badris võidu ja tegi ta võitjaks.“

Sündmused pärast Badri lahingut

Meie armas Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) võitles Mediinas nii juutidega kui ka moslemitena näivate munafikidega, nagu Abdullah ibn Ubai, ja lisaks ebajumalakummardajatega. Peale selle kutsus ta väljaspool Mediinat elavaid ebajumalakummardajate hõime islamisse ja püüdis, et neile saaks osaks moslemiks saamise au. Sellised sõjaretked nagu Karkara, Banu Kainuka, Savik, Gatafan ja Bahran … toimusid kõik pärast Badri lahingut.

Mõned sündmused hidžra teisel aastal

Sel aastal tehti kohustuseks (fard) zakaat; lisaks tuli käsk anda fitr-almust (sadaka al-fitr), sooritada pühade namazi ja tuua ohver (kurban). Meie isand Allahi Sõnumitooja andis oma tütre Umm Kulsumi hazrat Usmanile naiseks. Meie isand Prohvet abiellus ise hazrat Umari tütre Hafsa ja Zainab bint Huzaimaga (radijallahu anhunna). Sündis hazrat Ali poeg hazrat Hasan.

Abiellumine hazrat Aišaga

Meie isand Prohvet oli hazrat Aišaga kihlatud juba Mekas, kuid pulmi ei olnud veel peetud. Ühel päeval küsis hazrat Abu Bakr meie isand Sarvar al-alamilt: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mis takistab sind oma abikaasaga kokku elamast?“ Allahi Sõnumitooja vastas: „Mahr“ (pruudiand). Siis saatis hazrat Abu Bakr Allahi Sõnumitoojale mahri jaoks raha.27

Seejärel peeti meie ema hazrat Aiša pulmad. Meie isand Prohvet oli siis viiekümne viie aastane.28 Meie ema hazrat Aiša oli nii tark ja andekas, et suutis sündmusi silmapilkselt värssidesse panna. Mida ta õppis ja pähe õppis, seda ta kunagi ei unustanud. Ta oli väga arukas, tark, õpetatud, kirjanduslikult haritud, kõlbeliselt puhas ja vaga. Kuna tema mälu oli väga tugev, küsisid õilsad kaaslased temalt paljude asjade kohta ja õppisid temalt. Teda kiideti püha salmiga.

Karkarat al-Kadri sõjaretk

Tuli teade, et üks rühm Banu Salimi ja Gatafani hõimust on kogunenud Karkarasse. Siis lahkus meie isand Prohvet Mediinast kahesaja muhadžiri ja ansariga. Mediinasse jäeti asetäitjaks hazrat Ibn Umm Maktum. Valget lippu kandis hazrat Ali. Nad jõudsid sellesse paika, kuid ei leidnud kedagi. Ebajumalakummardajad, kes olid kuulnud islami sõjaväe tulekust, olid sealt lahkunud. Orus edasi liikudes kohtasid nad üht kaamelikarjust ja küsisid temalt, kus on Banu Salimi ja Gatafani inimesed. Kaamelikarjus ütles: „Nad palkasid mind viieks päevaks oma loomi hoidma. Aga ma ei tea, kus nad praegu on.“ Viissada kaamelit võeti sõjasaagiks. Vangi võeti ka karjus Jasar. Pärast kolme ööd Karkarat al-Kadri orus asuti kaameleid ees ajades teele Mediina poole. Darari paigas eraldas meie isand Prohvet viiendiku kaamelitest ja jagas ülejäänud. Igaühele sai kaks kaamelit. Järgmisel päeval hommikust namazi sooritades nägid nad, et see Jasari-nimeline kaamelikarjus sooritab koos nendega namazi. Siis vabastas meie isand Prohvet selle orja. Seejärel pöördusid nad õnnelikult Mediinasse tagasi.

„Ma vannun Allahi nimel, et ma ei tea kedagi nii halba kui sina, kes sa eitasid Allah Kõigekõrgemat, Tema Sõnumitoojat ja Püha Koraani ning piinasid Tema Prohvetit üha uute piinadega“ Hadith šarif

Iga hing, mis põleb piiritu igatsuse tules, saab valguseks,
armuvaludest laastatud süda aga hakkab õitsema.

Banu Kainuka sõjaretk

Ühel päeval tahtsid Banu Kainuka juudid ühte moslemist naist pilgata. Seda nähes tõmbas üks kaaslane kohe mõõga ja tappis selle juudi. Juudid kogunesid ja tapsid selle õnnistatud kaaslase, kes sai šahiidiks. Sündmusest teatati meie isand Prohvetile. Õilsaim Sõnumitooja, meie isand kogus nad Kainuka turuplatsile ja ütles: „Oo juutide kogukond! Kartke, et teid ei tabaks samasugune karistus, nagu Allah Kõigekõrgem andis kuraišlastele, ja saage moslemiteks. Te teate hästi, et mina olen Allah Kõigekõrgema saadetud prohvet. Seda ja ka Allah Kõigekõrgema lepingut teiega olete te oma raamatust lugenud …“

„Kiitus olgu Allah Kõigekõrgemale, kes andis oma Sõnumitoojale Badris võidu ja tegi ta võitjaks“ Negus Ashama (rahmatullahi alaih)

Banu Kainuka sõjaretk

Sellele halastusele vaatamata rikkusid juudid sõlmitud lepingu ja esitasid maailmade sultanile väljakutse nende sõnadega: „Oo Muhammed! Ära lase end petta sellest, et sa võitsid rahva, kes ei oska sõdida! Me vanname, et meie oleme sõjamehed! Alles siis, kui sa hakkad meiega võitlema, mõistad sa, missugused kangelased me oleme! …“ Nii näitasid nad avalikult, et on varasema lepingu rikkunud ja esitavad väljakutse. Siis tõi Džibril alaihis-salam ilmutuse, mille tähendus on: „(Oo Minu Habib!) Kui sa kardad, et rahvas, kes on (sinuga) lepingu sõlminud, sind reedab (toimib lepingu vastaselt), siis teata neile õigluse ja ausa korra järgi otse, et oled nendega sõlmitud lepingu tühistanud (enne sõja alustamist). Sest Allah Kõigekõrgem ei armasta reetureid.“29

Teises pühas salmis öeldi tähenduse järgi: „Oo Minu Sõnumitooja! Ütle neile uskmatutele juutidele: te lüüakse kindlasti ja teid kogutakse kokku ning aetakse Põrgusse. Milline halb asupaik see on!“30

Meie isand Habib al-akram kogus kohe sõjaväe ja asus šavvali kuu keskel laupäeval teele kindluse poole, kus elasid Kainuka juudid. Valget lippu kandis hazrat Hamza ja Mediinasse jäeti asetäitjaks Abu Lubaba.31

Õnnistatud sõjavägi piiras Kainuka kindluse sisse. Juudid, kes olid öelnud: „Missugused kangelaslikud sõjamehed me oleme!“, ei julgenud vastupanust rääkimata isegi ühtki noolt kindlusest välja lasta. Meie isand Allahi Sõnumitooja võttis kõik sisse- ja väljapääsud oma valve alla. Keegi ei saanud välja. See kestis viisteist päeva.32

Juute haaras hirm ja nad alistusid. Kuigi igaüks neist oleks olnud surma väärt, halastas meie armas Prohvet, kes oli saadetud halastuseks maailmadele, ja lubas Kainuka juutidel minna Damaskusesse. Kellelgi neist ei lubatud sinna jääda. Nii aeti nad Mediina maadelt välja.33 Nad lahkusid Banu Kainuka maalt. Nende vara ja relvad said moslemite sõjasaagiks.

Saviki sõjaretk

Kui Abu Sufjan Badri lahingust põgenenuna Mekasse jõudis, andis ta tõotuse (nazr), et ta ei võia oma pead õliga ega lähe oma naiste juurde enne, kui on Muhammedile sallallahu alaihi va sallam kätte maksnud. Oma tõotuse täitmiseks asus ta hidžra teisel aastal, zulhidždža kuu viiendal päeval, pühapäeval, kahesaja ratsanikuga Mediina poole teele. Ühel ööl läks ta Mediinas ühe mehe maja juurde ja küsis meie isand Prohveti kohta. See mees ei võtnud teda vastu.

Ta ei avanud isegi ust. Abu Sufjan lahkus sealt ja peatus külalisena Sallam ibn Miškami juures. Järgmisel päeval lahkus ta sealt ja jõudis Arizi piirkonda. Seal kohtas ta ansar Maabad ibn Amrušit ja tema teenrit ning tappis nad, kui nad oma tööd tegid – nad said šahiidiks. Ta süütas ühe datlipalmisalu põlema. Ta ütles: „Mu vanne on täidetud“ ja lahkus.

Kui sündmusest teatati meie isand Prohvetile (sallallahu alaihi va sallam), jättis ta Abu Lubaba Mediinasse asetäitjaks ja asus kahesaja mehega Abu Sufjanit jälitama.

„Te lüüakse kindlasti ja teid kogutakse kokku ning aetakse Põrgusse. Milline halb asupaik see on!“ Al Imran: 12

See teade jõudis ebajumalakummardajateni ja nad hakkasid põgenema. Pääsemiseks jätsid nad sinna maha oma koormad ja teatud teraviljatoidu, mida nimetatakse savikiks, koos pottidega, mille nad olid selle keetmiseks kaasa toonud. Moslemid leidsid need ja võtsid sõjasaagiks. Seepärast nimetatakse seda retke Saviki sõjaretkeks.

Hazrat Ali ja hazrat Fatima abielu

Oli hidžra teine aasta. Universumi uhkuse, meie isanda (sallallahu alaihi va sallam) tütar hazrat Fatima oli saanud viieteistaastaseks.

Ühel päeval tuli hazrat Fatima mingil asjal Õilsaima Sõnumitooja, meie isanda juurde. Meie isand Allahi Sõnumitooja nägi, et tema tütar on jõudnud abieluikka. Sellest päevast peale palusid paljud meie ema Fatima az-Zahra kätt. Sõnumitooja alaihis-salam ei võtnud ühtki neist kuulda ja ütles: „Tema asi sõltub Kõigekõrgema Allahi käsust.“

Ühel päeval istusid Abu Bakr, Umar ja Saad ibn Muaz mošees ja rääkisid: „Hazrat Fatima kätt on palunud kõik peale hazrat Ali. Aga kellegi palvet ei ole kuulda võetud.“ Hazrat Siddik ütles: „Ma arvan, et ta on määratud Alile. Lähme teda külastama ja tõstatame selle küsimuse. Kui ta toob ettekäändeks vaesuse, siis aitame teda.“ Saad ütles: „Oo Abu Bakr! Sina teed alati head. Tõuse, meie tuleme sinuga kaasa.“ Nad lahkusid kolmekesi mošeest ja läksid hazrat Aliga kohtuma. Hazrat Ali oli võtnud oma kaameli ja läinud ühe ansari datlisalu kastma. Neid nähes tuli ta neile vastu, tervitas neid ja küsis, kuidas neil läheb. Hazrat Abu Bakr ütles: „Oo Ali! Igas heas asjas oled sina esimene ja Õilsaima Sõnumitooja juures on sul aste, mis ei ole osaks saanud kellelegi teisele. Hazrat Fatima kätt on palunud kõik. Kuid kellegi palvet ei ole kuulda võetud. Me arvame, et ta on määratud sinule. Miks sa ei püüa?“

Seda kuuldes täitusid hazrat Ali õnnistatud silmad pisaraist ja ta ütles: „Oo Abu Bakr! Sa süütasid minus tugeva tule. Ei ole kedagi, kes teda nii väga sooviks kui mina. Aga minu vaesus takistab seda.“ Hazrat Abu Bakr ütles: „Ära räägi nii. Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja silmis ei ole see maailm mitte midagi. Vaesus ei saa olla takistuseks. Mine ja palu tema kätt.“

Hazrat Ali on jutustanud: „Ma läksin Allahi Sõnumitooja juurde häbenedes ja kohmetunult. Allahi Sõnumitooja oli nagu alati täis aukartustäratavat väärikust ja rahu. Ma istusin tema ette, kuid ei suutnud midagi öelda. Meie isand Allahi Sõnumitooja küsis: ‚Miks sa tulid, kas sul on mingi vajadus?’ Ma vaikisin. Kui ta ütles: ‚Küllap tulid sa Fatima kätt paluma‘, suutsin ma öelda ainult: ‚Jah.‘ (Meie isand Prohvet teatas Fatimale, et hazrat Ali palub tema kätt. Ka tema vaikis.) Meie isand Prohvet küsis: ‚Mis sul on anda Fatimale mahriks?’ Ma ütlesin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Mul ei ole midagi, mida talle anda.‘“

Siis küsis ta: „Kus on hutami raudsärk, mille ma sulle andsin, mis sellest sai?“ Kui ma vastasin: „See on minu juures“, ütles ta: „Müü see maha ja too raha mulle. Sellest piisab mahriks.“34 Teise jutustuse järgi küsis meie isand Allahi Sõnumitooja hazrat Alilt: „Mis sul on?“ ja too vastas: „Mul on oma hobune ja oma raudsärk.“ Siis ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: „Hobust on sul vaja, aga müü oma raudrüü maha.“ Veel ühe jutustuse järgi ütles meie isand Prohvet: „Oo Ali! Mine ja üüri endale maja.“

Kuni pulmadeni elas hazrat Ali koos meie isand Prohvetiga. Meie isand Prohveti käsul üüris ta Masdžid an-Nabavi lähedal, hazrat Aiša toa vastas asuva Harisa ibn Numani maja. Oma raudrüü saatis ta turule müüki. Turul ringi käies tundis hazrat Usman (radijallahu taala anhu) hazrat Ali raudrüü ära. Ta kutsus enda juurde vahendaja ja küsis: „Kui palju omanik selle raudrüü eest küsib?“ Vahendaja vastas: „Ta küsib 400 dirhemit.“ Hazrat Usman (radijallahu anhu) ütles: „Tule ja võta raha.“ Seejärel läks ta koju. Ta võttis vahendajalt raudrüü ja maksis selle eest. Ta ütles: „See raudrüü ei sobi kellelegi teisele peale tema. Raha kulutagu ta pulmadeks. Ja andku ta meile andeks.“ Ta andis 400 dirhemit, pani raudrüü nende peale ja saatis kõik kingituseks hazrat Alile. Kui hazrat Ali tuli raudrüü ja dirhemitega meie Prohveti juurde, tegi meie isand Prohvet hazrat Usmani heaks palju häid duasid ja ütles: „Usman on minu kaaslane Paradiisis.“ Seejärel kutsus ta Bilal al-Habaši, andis talle osa rahast ja käskis: „Võta see raha ja mine turule! Osta veidi roosivett ja ülejäänud raha eest mett ning lahustage see mošee nurgas puhtas anumas veega. Tehke meesorbetti, et saaksime seda juua, kui nikah on sõlmitud. Kutsu mošeesse minu kaaslased ansaride ja muhadžiride seast, kes on siin, ja teata rahvale, et sõlmitakse Fatima ja Ali nikah.“

Bilal al-Habaši läks välja ja teatas rahvale, et sõlmitakse hazrat Ali ja hazrat Fatima nikah. Õilsad kaaslased tulid Masdžid an-Nabavisse ja täitsid mošee nii seest kui väljast. Siis tõusis meie isand Prohvet püsti ja pidas järgmise hutba: „Kogu kiitus (hamd) ja tänu kuulub maailmade Issandale. Tema on see, keda kiidetakse Tema antud andide eest, keda teenitakse Tema lõputu väe ja võimu pärast, kelle karistust ja aruandmist kõik kardavad ning kelle otsus ja käsk valitseb maa peal ja taevastes. Tema loob olendid oma väega, eristab neid üksteisest oma õiglaste otsustega ning austab inimesi oma usuga (islamiga) ja oma Prohveti Muhammediga (alaihis-salam). … Allah Kõigekõrgem käskis mul anda oma tütar Fatima naiseks Ali ibn Abi Talibile. Nüüd kutsun ma teid tunnistajaks, et ma olen (Allah Kõigekõrgema käsul) andnud Fatima naiseks Ali ibn Abi Talibile 400 miskali hõbeda suuruse mahriga. Ühendagu mu Issand neid ja tehku see neile õnnistatuks. Tehku Ta nende järglased puhtaks, halastuse võtmeteks, tarkuse allikateks ja turvaks Muhammedi ummale.

Seda ma tahtsin öelda. Ma palun oma Issandalt andestust endale ja teile.“

Seejärel tõusis hazrat Ali püsti ja pidas järgmise lühikese hutba: „… Ma saadan salati ja salami (õnnistuse ja rahu) Muhammedile alaihis-salam, kelle juuresolekul me oleme ja kes andis mulle naiseks oma õnnistatud tütre Fatima 400 miskali hõbeda suuruse mahriga. Oo mu usuvennad! Te kahtlemata kuulsite ja tunnistasite seda, mida meie isand Prohvet ütles. Ka mina tunnistan seda ja nõustun sellega. Ma võtan selle vastu nii, nagu see on. Allah Kõigekõrgem on kõigi meie sõnade tunnistaja ja Tema on meie kõigi kaitsja.“35

„Usman on minu kaaslane Paradiisis“ Hadith šarif

Kui nikah oli sõlmitud, laskis meie isand Prohvet tuua värskeid datleid ja ütles: „Palun, võtke neid datleid ja sööge.“ Kõik võtsid ja sõid. Seejärel jagas hazrat Bilal meesorbetti, ka seda nad jõid, ja kõik kaaslased tegid dua: „Barakallahu fi kuma va alaikuma va džamaa šamlakuma.“ Kui nikah sõlmiti, oli Fatima radijallahu anha viieteistaastane ja Ali radijallahu anhu kahekümne viie aastane.

Pärast nikahi nuttis hazrat Fatima. Meie isand Prohvet tuli tema juurde ja ütles: „Oo Fatima! Mis sul viga on, miks sa nutad? Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et ma andsin su naiseks neist, kes su kätt palusid, kõige õpetatumale, tasaduselt ja arukuselt kõige kõrgemale ja neist esimesena moslemiks saanule.“ Hazrat Fatima vastas: „Mu armas isa! Iga abielluva tüdruku mahr hinnatakse ja määratakse kullas ja hõbedas. Kui ka minu mahr niimoodi määratakse, mis vahe on siis sinu ja teiste vahel? Ülestõusmispäeval tahan ma paluda (šafaat) nende patuste usklike naiste eest, kelle eest sina palud. See on minu soov.“

Kui Allah Kõigekõrgem teatas, et hazrat Fatima soov on vastu võetud, ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: „Oo Fatima! Sa näitasid, et oled Prohveti laps!“

Hazrat Ali on jutustanud: „Sellest oli möödunud mõni kuu. Sellest ei räägitud. Ka mina ei suutnud oma häbelikkuse (hidžab) tõttu suud lahti teha. Kuid meie isand Allahi Sõnumitooja ütles mulle mõnikord, kui ta mind üksinda nägi: ‚Kui hea naine on sinu abikaasa! Rõõmusõnum sulle: ta on maailma naiste emand (saijida).‘“

Neil päevil ütles hazrat Ali vend hazrat Ukail: „Oo Ali! Me rõõmustasime selle abielulepingu üle, aga minu soov on, et need kaks õnnelikku saaksid kokku.“ Hazrat Ali ütles: „Seda soovin ka mina, aga ma häbenen.“ Hazrat Ukail võttis hazrat Alil käest kinni ja läks koos temaga meie isand Prohveti majja. Seal kohtasid nad Allahi Sõnumitooja teenijatari (džarija) Umm Aimanit. Nad rääkisid talle, kuidas asjad on. Umm Aiman ütles: „Selleks ei ole teil vaja tulla. Me lepime Allahi Sõnumitooja puhaste abikaasadega kokku ja anname teile teada, sest sellistes asjades kuulatakse naiste sõna.“

Umm Aiman rääkis sellest Allahi Sõnumitooja abikaasadele. Siis tulid teised puhtad abikaasad hazrat Aiša majja. Nad meenutasid hazrat Hadidžat ja ütlesid: „Kui tema oleks elus, ei oleks meil mingit muret.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja hakkas nutma ja ütles: „Kus on veel selline naine nagu Hadidža? Kui inimesed pidasid mind valetajaks, kinnitas tema minu tõde ja kulutas kogu oma vara minu teel. Ta aitas islamit väga palju. Tema eluajal käskis Kõigekõrgem Allah mul anda Hadidžale rõõmusõnumi: Paradiisis on tema jaoks ehitatud smaragdist loss.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja abikaasad rääkisid talle hazrat Ali soovist. Siis käskis meie isand Allahi Sõnumitooja Umm Aimanil hazrat Ali kutsuda. Kui Ali tuli, tõusid seal viibinud naised ja läksid ära. Hazrat Ali langetas pea ja istus. Allahi Sõnumitooja küsis: „Kas sa soovid oma abikaasat, oo Ali?“

Ali radijallahu anhu vastas: „Jah, oo Allahi Sõnumitooja! Olgu mu isa ja ema sulle ohvriks!“ Õilsaim Sõnumitooja, meie isand ütles Asma bint Umaisile: „Mine ja valmista Fatima maja ette.“ Asma läks majja, kuhu hazrat Fatima pidi pruudina minema. Ta tegi ühe istmepadja uuest nahast, ühe paigatud nahast ja ühe õlgmatist (hasir) ning täitis need datlipalmi kiududega. Pärast öist namazi tuli meie isand Allahi Sõnumitooja Fatima majja ja vaatas üle, mis oli valmis tehtud.

Meie Prohvet käskis osta kahe kolmandiku eest rahast, mille hazrat Ali oli toonud, toitu, ehteid ja lõhnaaineid ning ühe kolmandiku eest riideid, ja laskis kodu täielikult sisustada. Hazrat Fatima kaasavaras ja kodu sisustuses olid: kolm Asma bint Umaisi valmistatud istmepatja, narmastega vaip, datlipalmi kiududega täidetud padi, kaks käsiveskit, nahkne veelähkur, savist veekann, nahast joogikruus, käterätik, seelik, pargitud jääranahk, vana ja narmendav kirju Jeemeni vaip, palmilehtedest punutud iste, kaks kirjut Jeemeni rõivast ja sametist tekk. Seejärel andis meie isand Allahi Sõnumitooja hazrat Alile natuke raha ja palus tal osta datleid ja õli. Hazrat Ali jutustas edasisest nii:

„Ma ostsin viie dirhemi eest datleid ja nelja dirhemi eest õli. Siis tõin need Allahi Sõnumitooja ette. Ta palus tuua nahast laudlina. Oma õnnistatud käega segas ta datlid, jahu, õli ja jogurti ning valmistas ühe toidu ja ütles siis mulle: ‚Oo Ali! Mine ja too kõik, kelle sa leiad.‘ Ma läksin välja ja nägin väga palju inimesi. Ma kutsusin nad kõik, läksin uuesti sisse ja ütlesin: ‚Oo Allahi Sõnumitooja! Inimesi on palju.‘

Maailmade isand, meie isand universumi uhkus ütles: ‚Too nad sisse kümne kaupa, et nad sööksid.‘ Nii ma tegingi. Kokku loeti, et seitsesada inimest, mehi ja naisi, oli söönud ja kõhu täis saanud.“

Kui hazrat Ali ja hazrat Fatima pulmasöök (valima) oli söödud, ütles meie isand Prohvet hazrat Alile, nagu Umm Aiman on teatanud: „Oo Ali, mu tütar Fatima läks pruudina teie majja. Ma tulen pärast õhtust namazi ja teen dua. Oodake mind.“

Koju tulles istus hazrat Ali ühte nurka. Hazrat Fatima istus maja teises nurgas. Siis tuli meie isand Allahi Sõnumitooja ja koputas uksele. Umm Aiman avas ukse.

Allahi Sõnumitooja küsis: „Kas mu vend on siin?“ Umm Aiman ütles: „Olgu mu isa ja ema sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Kes on sinu vend?“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Ali ibn Abi Talib.“ Umm Aiman küsis: „Kas sa andsid oma tütre naiseks oma vennale?“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Jah.“ Kuna Allahi Sõnumitooja küsis, kas tema vend on siin, arvas Umm Aiman, et abielu ei saa olla lubatud. Kuid öeldes „Jah“, osutas meie isand Allahi Sõnumitooja, et abiellumist takistab samast emast sündimine.

Seejärel küsis meie isand Allahi Sõnumitooja Umm Aimanilt: „Kas ka Asma bint Umais on siin?“ Kui ta vastas: „Jah“, ütles ta: „Järelikult on ta tulnud Allahi Sõnumitooja tütart teenima.“ Kui Umm Aiman vastas: „Jah“, tegi ta tema heaks dua ja ütles: „Saagu ta osa heast.“

„Oo Fatima! Mis sul viga on, miks sa nutad? Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et ma andsin su naiseks neist, kes su kätt palusid, kõige õpetatumale, tasaduselt ja arukuselt kõige kõrgemale ja neist esimesena moslemiks saanule“ Hadith šarif

Seejärel laskis ta tuua anuma veega. Ta pesi oma õnnistatud käsi. Vette valas ta ka veidi muskust. Siis kutsus ta hazrat Fatima. Häbelikkusest vaatas hazrat Fatima oma riideid. Meie isand Allahi Sõnumitooja võttis veidi vett, piserdas sellega tema rinda, pead ja selga ning tegi dua: „Allahumma inni uizuha bika va zurrijjataha min aš-šaitan ar-radžim“ (Oo mu Issand, ma otsin Sinu juurest kaitset tema ja tema järglaste jaoks needitud, kividega pillutud šaitani kurjuse eest). Seejärel tegi ta sedasama ka hazrat Alile ja tegi dua: „Allahumma barik fihima va barik alaihima va barik lahuma fi naslihima.“ Ta luges suurad al-Ihlas ja al-Muavvizatain ning ütles talle: „Mine oma abikaasa juurde Allah Kõigekõrgema nime ja õnnistusega.“ Seejärel võttis ta oma õnnistatud kätega kinni mõlemast uksepoolest, tegi õnnistuse dua ja lahkus.36

Hazrat Ali on jutustanud: „Neli päeva pärast meie pulmi austas meie isand Allahi Sõnumitooja meie kodu oma külaskäiguga. Ta andis meile nõu oma südameid võitvate, tarkust täis sõnadega ja ütles: ‚Oo Ali! Too vett!’ Ma tõusin ja tõin vett. Ta luges ühe püha salmi ja ütles: ‚Joo sellest veest natuke. Jäta pisut alles.‘ Nii ma tegingi. Ülejäänud veega piserdas ta mu pead ja rinda. Siis ütles ta uuesti: ‚Too vett.‘ Ma tõin jälle vett. Ta tegi Fatimale sedasama, mida oli teinud mulle. Siis saatis ta mu välja.“

Kui Ali oli välja läinud, küsis ta oma tütrelt hazrat Ali kohta. Fatima ütles: „Mu armas isa, tal on kõik täiuslikkuse omadused. Aga mõned kuraiši naised ütlevad mulle: ‚Sinu mees on vaene.‘“ Siis ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: „Oo mu tütar! Sinu isa ja sinu abikaasa ei ole vaesed. Mulle pakuti kõiki maa ja taevaste varandusi ja aardeid. Kuid ma ei võtnud neid vastu. Ma võtsin vastu selle, mis on Allah Kõigekõrgema juures meelepärane. Oo mu armas tütar! Kui sa teaksid seda, mida mina tean, oleks see maailm sinu silmis põlastusväärne ja madal. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, sinu mees on kaaslastest esimene. Ta on islamis ka suur ja teadmistelt kõige sügavam. Oo mu tütar! Allah Kõigekõrgem valis Ahl al-Baitist kaks isikut. Üks on sinu isa ja teine sinu abikaasa. Ära ole talle iialgi sõnakuulmatu ega astu tema käskudele vastu.“

Pärast tütrele nõu andmist kutsus universumi uhkus, meie isand alaihi afdalus-salavat hazrat Ali sisse. Ka tema hoolde usaldas ta Fatima ja ütles: „Oo Ali! Pea Fatima tundeid silmas. Ta on osa minust. Kohtle teda hästi. Kui sa teed talle meelehärmi, oled sa teinud meelehärmi mulle.“ Seejärel usaldas ta nad mõlemad Allah Kõigekõrgema hoolde. Ta tõusis, ja kui ta oli juba minemas, ütles hazrat Fatima: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kodused tööd teen mina ja õuetööd teeb Ali. Kui sa annaksid mulle teenijatari (džarija), saaks ta mind mõnes töös aidata. Siis teeksid sa mulle rõõmu.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Oo Fatima! Kas ma annan sulle midagi, mis on teenijast parem, või annan sulle teenija?“

Meie ema hazrat Fatima vastas: „Anna meile see, mis on teenijast parem.“ Siis ütles meie isand Allahi Sõnumitooja: „Ütle igal õhtul magama minnes kolmkümmend kolm korda Subhanallah, kolmkümmend kolm korda Alhamdulillah, kolmkümmend kolm korda Allahu akbar ja üks kord La ilaha illallahu vahdahu la šarika lah, lahul mulku va lahul hamdu va huva ala kulli šaiin kadir. Kokku on see sada sõna. Ülestõusmispäeval leiad sa tuhat hasanat (head, heategu). Mizanil (kaalul) on sinu heateod rasked.“ Seejärel lahkus meie isand Prohvet oma tütre majast ja läks oma õnnistatud koju.

Kaab ibn Ašrafi tapmine

Pärast Badri võitu haaras Mediinas elavate juutide ja ebajumalaid kummardavate mušrikute südameid hirm. Mõned juudid tulid mõistusele ja said moslemiteks, öeldes: „See on kindlasti see isik, kelle tunnuseid me oma raamatutest loeme. Tema vastu ei ole enam võimalik seista, sest tema võidab alati.“ Teised ütlesid: „Muhammed sõdis kuraišlastega, kes ei tea sõjast midagi. Sellepärast ta võitiski. Kui ta oleks sõdinud meiega, oleksime talle näidanud, kuidas sõditakse ja kuidas võit saavutatakse.“

Kui juut nimega Kaab ibn Ašraf kuulis islami sõjaväe võidust Badris, läks ta vihast moslemite vastu Mekasse. Ta kogus seal ebajumalakummardajad kokku ja luges luuletusi, et neid Mediinat ründama ässitada; ta õhutas ja kihutas neid. Ta leppis nendega kokku võidelda meie isand Prohveti vastu. Ta korraldas isegi atentaadi meie armsa Prohveti vastu. Allah Kõigekõrgem teatas sellest meie isand Allahi Sõnumitoojale ja ütles tähenduse järgi: „Need on need, keda Allah Kõigekõrgem on neednud (oma halastusest eemale tõuganud)…“37

Siis küsis Õilsaim Sõnumitooja, meie isand oma auväärsetelt kaaslastelt: „Kes tapab Kaab ibn Ašrafi? Sest ta on teinud kurja Allah Kõigekõrgemale ja Tema Sõnumitoojale.“

Muhammed ibn Maslama küsis: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kas sa tahad, et mina ta tapaksin?“ Meie isand Allahi Sõnumitooja ütles: „Jah, tahan.“ Muhammed ibn Maslama mõtles mõned päevad selle asja üle ja tegi plaane. Ta läks mõne oma sõbra – Abu Naila, Abbad ibn Bišri, Haris ibn Ausi ja Abu Abs ibn Džabri – juurde ja rääkis neile asjast. Kõik pidasid seda õigeks ja ütlesid: „Tapame ta koos.“ Kõik koos läksid nad meie isand Prohveti juurde. Nad ütlesid: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kui sa lubad, kas võime Kaabiga rääkides öelda sinu kohta mõned sõnad, mis talle meeldivad?“ Meie isand Prohvet lubas neil öelda, mida nad tahavad.

Seejärel läks Muhammed ibn Maslama koos oma sõpradega Kaab ibn Ašrafi juurde. Ta ütles: „See Muhammed nõudis meilt sadakat (almust). Ta pani meile peale palju makse. Seepärast tulin ma sinult midagi laenama.“ Kaab rõõmustas, arvates, et Muhammed ibn Maslama mõtleb samamoodi nagu tema, ja ütles: „Ta tüütab teid veel rohkem ära.“ Muhammed ibn Maslama ütles: „Me oleme teda nüüd kord järgima hakanud. Me jätkame tema järgimist. Vaatame, mis lõpuks saab. Laena meile nüüd natuke datleid.“ Kaab ütles: „Hea küll, ma laenan. Aga te peate mulle midagi pandiks andma!“ Muhammed ibn Maslama ja tema kaaslased küsisid: „Mida sa tahad?“ Kaab ütles: „Ma tahan pandiks teie naisi.“ Sellega nad ei nõustunud. Kaab ütles: „Siis andke mulle pandiks oma pojad.“ Nad ütlesid: „Ka neid ei saa me pandiks anda. Siis öeldaks kellegi kohta neist, et ta on pandiks antud paari kaamelikoorma datlite eest, ja see oleks meile häbiplekk, mida me ei suudaks iialgi unustada. Aga me võime anda sulle pandiks oma relvad ja raudrüüd.“ Kaab nõustus selle ettepanekuga. Ta ütles neile ka, millal tulla.38

„Oo Ali! Pea Fatima tundeid silmas. Ta on osa minust. Kohtle teda hästi. Kui sa teed talle meelehärmi, oled sa teinud meelehärmi mulle“ Hadith šarif

Ühel ööl tuli Muhammed ibn Maslama Kaabi juurde. Temaga oli kaasas ka Abu Naila. Kaab kutsus nad kindlusesse. Ise tuli ta neile vastu alla. Kaabi naine ütles talle: „Kuhu sa nii hilisel tunnil lähed?“ Kaab ütles: „Tulnud on Muhammed ibn Maslama ja mu vend Abu Naila.“ Naine ütles: „See hääl, mida ma kuulen, ei meeldi mulle. Nagu tilguks sellest verd.“ Kaab vastas: „Ei, need on Muhammed ibn Maslama ja minu piimavend Abu Naila. Ta on hea noormees. Kui teda kutsutakse kas või öösel mõõgavõitlusele, tuleb ta kõhklemata. Selline mees ta on.“ Muhammed ibn Maslama tõi endaga kindlusesse kaks, teise jutustuse järgi kolm meest. Need olid Abu Abs ibn Džabr, Haris ibn Aus ja Abbad ibn Bišr.39 Hazrat Muhammed ibn Maslama ütles oma sõpradele: „Kui Kaab tuleb, ütlen talle, et tahan tema juukseid nuusutada, hoian tema pead ja nuusutan. Kui te näete, et ma olen Kaabi peast kõvasti kinni haaranud, lööge teda mõõkadega.“ Kaab ibn Ašraf tuli nende juurde kaunilt riietatuna ja head lõhna levitades. Ibn Maslama läks Kaabi juurde ja ütles: „Nii head lõhna ei ole ma seni kunagi tundnud.“ Kaab kiitles: „Araablaste kõige parema lõhnaga naised on minu juures.“ Muhammed ibn Maslama ütles: „Kas sa lubad mul oma pead nuusutada?“ Kaab ütles, et lubab. Ibn Maslama nuusutas seda. Ta laskis nuusutada ka oma sõpradel. Seejärel ütles ta, et tahaks veel kord nuusutada. Seekord haaras Muhammed ibn Maslama Kaabi peast kinni ja andis oma sõpradele märku teda mõõkadega lüüa.

Kui esimene mõõgahoop tabas, karjus Kaab kohutavalt, kuid ei surnud. Siis tappis Muhammed ibn Maslama ta oma pistodaga. Kaabi tapnud mudžahidid lahkusid kohe sealt ja jõudsid Mediinasse. Kui nad andsid meie isand Allahi Sõnumitoojale rõõmusõnumi, kiitis meie Prohvet Allah Kõigekõrgemat ja tegi mudžahidide heaks dua. Uskmatu Kaab ibn Ašrafi tapmine tekitas juutides suurt hirmu. Kui oli tapetud nii silmapaistev juht nagu Kaab, oli ju nende endi tapmine vaid aja küsimus. Hommikul kogunesid nad ja tulid meie isand Prohveti juurde. Nad kaebasid öösel juhtunu üle. Õilsaim Sõnumitooja, meie isand ütles: „Ta vaevas meid pidevalt ja luges meie vastu luuletusi. Kui keegi teist teeb sedasama, siis teadku ta, et tema karistus on mõõk.“ Pärast seda hoiatust sõlmisid juudid hirmu pärast meie isand Allahi Sõnumitoojaga uue lepingu …40

Gatafani sõjaretk

Seda sõjaretke nimetatakse ka „Anmari sõjaretkeks“ ja „Zi Amri sõjaretkeks“. Rühm Banu Saalaba ja Banu Muharibi inimesi kogunes paika nimega Zi Amr ja otsustas rüüstata kõike, mida nad Mediina ümbrusest leiavad. Nende pealik oli Daasur ibn Haris ibn Muharib, hüüdnimega Auras. Meie isand Prohvet (sallallahu alaihi va sallam) jättis Usman ibn Affani (radijallahu anhu) Mediinasse asetäitjaks ja lahkus Mediinast neljasaja viiekümnemehelise väega. Teel kohtasid nad meest nimega Džabbar. Nad küsisid temalt vaenlase kohta. Ta ütles: „Nemad ei taha teiega võidelda. Teid nähes põgenesid nad mägedesse.“ Allahi Sõnumitooja pakkus talle islamit. Ta võttis selle vastu ja sai moslemiks.

Kui islami sõjavägi liikus oru poole, hakkas sadama ning mõnda aega kallas vihma täie jõuga. Seejärel sadu vaibus ja lakkas. Mudžahidid, eesotsas meie isand Prohvetiga, olid pealaest jalatallani läbimärjad. Igaüks kuivatas kusagil eemal oma riideid. Ka Allahi Sõnumitooja võttis ühes eraldatud paigas riided seljast ja laotas need puu peale kuivama. Kui ta puu all puhkas, nägid islami sõdureid jälginud uskmatud, et Allahi Sõnumitooja on üksi, ja andsid sellest teada Daasur ibn Harisile. See hiilis vaikselt paigale, kus Allahi Sõnumitooja puhkas, et teda tappa. Ta tõmbas mõõga ja ütles: „Kes suudab sind minu käest päästa?“ Allahi Sõnumitooja vastas: „Allah Kõigekõrgem päästab.“ Samal hetkel tuli Džibril alaihis-salam, lõi Daasurit rindu ja paiskas ta maha. Mõõk kukkus tal käest. Allahi Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) võttis Daasuri mõõga ja ütles: „Kes päästab sind minu käest?“ Daasur vastas: „Mitte keegi ei suuda päästa“, lausus usutunnistuse (kalima aš-šahada) ja sai moslemiks. Tema tõttu tulid usule (iman) paljud inimesed.41 Ta andis sõna, et ei kogu enam kunagi sõdureid sõjaks. Relvastatud kokkupõrketa pöörduti Mediinasse tagasi. Sõjaretk kestis üksteist päeva.

Bahrani sõjaretk

Seda sõjaretke nimetatakse ka nimedega „Banu Sulaim“ või „Nadžrani sõjaretk“. Saabus teade, et Banu Sulaimi juurde kogunenud suur hulk ebajumalakummardajaid kavatseb Mediinat rünnata. Asetäitjaks jäeti hazrat Ibn Umm Maktum. Allahi Sõnumitooja asus kolmesajamehelise väega vaenlase vastu teele. Kui vaenlane kuulis, et islami sõjavägi on tulemas, põgenes ta mägedesse. Seetõttu ei õnnestunud vaenlasega kokku saada. Sõjaretk kestis kaksteist päeva.

„Ta vaevas meid pidevalt ja luges meie vastu luuletusi. Kui keegi teist teeb sedasama, siis teadku ta, et tema karistus on mõõk“ Hadith šarif

Sinu armastus on mind endalt ära võtnud;
mu Issand, ma armastan Sind!
Sinu armastus on tõesti nii magus;
mu Issand, ma armastan Sind!
Ei rõõmusta mind rikkus,
ega kurvasta mind vaesus.
Vaid Sinu armastus on mu rõõm;
mu Issand, ma armastan Sind!
Sa käskisid meil Sind teenida (ibadat),
Sa kiitsid häid tegusid,
Sa andsid meile lõputuid ande.
Mu Issand, ma armastan Sind!
Kui tänamatu on küll mu nafs,
mis oma naudingu nimel mind ikka ohverdab!
Kuid mina leidsin tõelise rõõmu:
mu Issand, ma armastan Sind!
Teha jumalateenimisi kaunilt
ja töötada ka selle maailma heaks –
see on mu töö päeval ja öösel, sest
mu Issand, ma armastan Sind!
Armastus ei ole vaid sõnad, Hilmi!
Su Issand ütles: „Töötage!“
Olgu see näha ka su käitumisest;
mu Issand, ma armastan Sind!
Islami vaenlasi on nii palju,
nad ründavad usku salakavalalt;
kas on siis õige jääda paigale?
Mu Issand, ma armastan Sind!
Kas armastaja istub laisalt?
Kas laseb ta armastatule tolmukübetki langeda?
Vaigista vaenlane ja ütle siis:
„Mu Issand, ma armastan Sind!“