UHUDI LAHING

Kes annab sellele mõõgale tema õiguse?

Hetkel, mil kumbki pool ei suutnud enam paigal püsida, näitas meie armas Prohvet mõõka, mida ta käes hoidis ja millele oli kirjutatud järgmine värsipaar:

Arguses on häbi, edasitungis on au ja lugupidamine.
Kartusega ei pääse inimene saatusest (kadar).

Ta küsis: „Kes võtab minult selle mõõga?“ Seda kuuldes sirutasid paljud õilsad kaaslased korraga käed, et seda võtta. Meie Prohvet küsis uuesti: „Kes võtab selle, et anda talle tema õigus?“ Siis jäid õilsad kaaslased vait ja hoidsid end tagasi. Zubair ibn Avvam, kes seda mõõka tuliselt soovis, ütles: „Mina võtan, oo Allahi Sõnumitooja.“ Meie Prohvet ei andnud mõõka hazrat Zubairile. Ka Abu Bakri, Umari ja Ali (radijallahu anhum) palveid ei võtnud meie Prohvet vastu.

Abu Dudžana küsis: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mis on selle mõõga õigus?“ Meie armas Prohvet vastas: „Selle õigus on lüüa sellega vaenlast, kuni see kõverdub ja paindub. Selle õigus on, et sa ei tapa sellega moslemit ega põgene sellega uskmatute eest. See tähendab, et sa võitled sellega Allahi teel, kuni Allah Kõigekõrgem annab sulle võidu või šahiidi surma.“ Abu Dudžana ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mina võtan selle, et anda talle tema õigus.“ Meie Prohvet ulatas talle mõõga, mida käes hoidis.14

Abu Dudžana (radijallahu anhu) oli väga julge ja vapper, kuid lahinguväljal käitus ta ka väga kavalalt ning järgis täielikult õilsat hadithi „Sõda on kavalus“.15 Kui hazrat Abu Dudžana mõõga sai, hakkas ta uhkelt, väärikalt ja upsakalt, värsse lausudes lahinguvälja poole sammuma. Tal ei olnud seljas muud kui särk ja peas punane turban.

Õilsad kaaslased ei pidanud hazrat Abu Dudžana sellist kõnnakut päris sobivaks. Seepeale ütles meie isand Prohvet: „See on kõnnak, mis väljaspool neid paiku (lahinguvälju) toob kaasa Allah Kõigekõrgema viha.“ Sellega teatas ta, et uhkelt sammuda on lubatud ainult vaenlase ees.

Ebajumalakummardajate ridadest tormas, suutmata kauem oodata, oma vägedega rünnakule Halid ibn Valid. Ka meie armas Prohvet andis rünnakukäsu õilsatele kaaslastele, kes ei suutnud enam paigal püsida. Silmapilkselt täitsid hüüded „Allahu akbar“ lahinguvälja. Kõige ees, soomusrüüta salkade eesotsas, hakkas hazrat Hamza oma kätes olevate mõõkadega raiuma iga uskmatut, kes talle vastu tuli. Halid ibn Validi väed, kes olid suure ägedusega peale tunginud, löödi kohe tagasi. Seekord tegi Halid ibn Valid laia kaare, et mäekuru kaudu ringiga tagant rünnata, ja jõudis Ainaini künkani. Kuid hazrat Abdullah ibn Džubair ja tema alluvuses olnud viiskümmend vaprat meest lõid nad ägeda noolesajuga tagasi.

Nüüd oli lahing lõkkele löönud. Mõlemad pooled võitlesid kogu jõust. Iga kaaslane püüdis edasi tungida, võideldes vähemalt nelja ebajumalakummardajaga.

„Oo mu kaaslased! Neile, keda on vähe, on vaenlasega võitlemine raske. Kui nad aga näitavad vankumatust ja püüdlikkust, annab Allah Kõigekõrgem neile kergenduse“ Hadith šarif

Hazrat Hamza hüüdis ühelt poolt: „Allahu akbar! Allahu akbar!“, teiselt poolt ütles: „Mina olen Allah Kõigekõrgema lõvi!“ ning tungis vaenlasi purustades edasi. Safvan ibn Umajja vaatas lahinguväljal ringi ja ütles enda ümber olijatele: „Kus on Hamza? Näidake ta mulle.“ Korraga nägi ta kedagi, kes võitles kahe mõõgaga, ja küsis: „Kes see võitleja on?“ Ümberolijad vastasid: „See on see, keda sa otsid! See on Hamza!“ Safvan ütles: „Ma ei ole tänaseni näinud kedagi teist, kes tormaks oma rahvast tapma nii ägedalt ja kartmatult kui tema.“

Kui sõda oli täies hoos, ütles muhadžiride hulka kuuluv Zubair ibn Avvam, kes oli kurb, et mõõka ei antud temale, iseendale: „Ma palusin Allahi Sõnumitoojalt mõõka, aga ta andis selle Abu Dudžanale. Ometi olen mina tema isapoolse tädi Safijja poeg. Pealegi olen ma kuraišlane. Ja mina palusin seda esimesena. Lähen ja vaatan, mida Abu Dudžana minust enamat teeb.“ Seejärel hakkas ta Abu Dudžanat jälgima. Hazrat Abu Dudžana lausus takbiri: „Allahu akbar!“ ning lõi maha ja tappis iga ebajumalakummardaja, kes talle ette juhtus. Üks raevukamaid ebajumalakummardajaid, hiiglaslik mees, kes oli üleni soomusrüüs, nii et paistsid ainult silmad, sattus Abu Dudžanaga vastamisi. Kõigepealt ründas tema hazrat Abu Dudžanat. Abu Dudžana kaitses end tema hoobi eest kilbiga. Ebajumalakummardaja mõõk tungis Abu Dudžana kilpi. Ta sikutas mõõka, kuid ei saanud seda välja tõmmata. Nüüd oli Abu Dudžana kord. Ühe mõõgahoobiga tappis ta oma vastase.

Seejärel jõudis Abu Dudžana, langetades iga talle ette tulnud uskmatu, mäe jalamile naisteni, kes tamburiinidega ebajumalakummardajaid ässitasid. Kuid kuigi ta oli mõõga juba tõstnud, loobus ta Abu Sufjani naise Hindi tapmisest.16 Seda nähes pomises Zubair ibn Avvam endamisi: „Allah ja Tema Sõnumitooja teavad minust paremini, kellele mõõk tuleb anda.“ Ja ta ütles: „Ma vannun Allahi nimel, et ma ei ole näinud kedagi, kes võitleks ja raiuks paremini kui tema.“

Mikdad ibn Asvad, Zubair ibn Avvam, hazrat Ali, hazrat Umar, Talha ibn Ubaidullah ja Musab ibn Umair olid kõik otsekui vallutamatud kindlused. Kuulsusrikkad kaaslased nägid, et meie isand Prohvet võitleb vaenlasele väga lähedal ja ründab ikka ja jälle, ning ei suutnud paigal püsida. Kartes, et Allahi Sõnumitoojale võib midagi halba juhtuda, kogunesid nad tema ümber ega lasknud soomusrüüdesse mähitud vaenlasel hetkekski hinge tõmmata. Sel ajal nähti, et hazrat Abdullah ibn Amr oli langenud šahiidina. Ta oli Uhudi esimene šahiid. Kui tema kaaslased nägid, et ta oli saanud šahiidiks, muutusid nad lõvideks ja tungisid Allah Kõigekõrgema heakskiidu nimel vaenlase keskele.

Ühel hetkel, kui lahing oli väga äge, kohtusid vapruse sümbol hazrat Abdullah ibn Džahš ja vibulaskjate meister hazrat Saad ibn Abi Vakkas. Nad olid mitmest kohast haavatud. Hazrat Saad ibn Abi Vakkas jutustab: „See oli Uhudis lahingu ägedaim hetk. Äkki tuli Abdullah ibn Džahš minu juurde, võttis mul käest kinni ja tõmbas mind ühe kalju jalamile. Ta ütles mulle: ‚Nüüd tee sina siin duad ja mina ütlen „Aamen“. Siis teen mina duad ja sina ütle „Aamen“!‘ Mina vastasin: ‚Hästi.‘ Ma tegin sellise dua: ‚Oo Allah! Saada mulle väga tugevaid ja karme vaenlasi. Lase mul nendega halastamatult võidelda. Lase mul nad kõik tappa ja naasta gazina (sõjaretkel võidelnuna).‘ Sellele minu duale ütles ta kogu südamest: ‚Aamen.‘

Seejärel hakkas ta ise duad tegema: ‚Oo Allah! Saada mulle võimsaid vaenlasi, et ma nendega halastamatult võitleksin. Lase mul anda džihaadile tema õigus. Lase mul nad kõik tappa. Lõpuks tehku üks neist mind šahiidiks. Seejärel lõigaku ta ära mu huuled, nina ja kõrvad. Lase mul tulla Sinu ette verega kaetuna. Kui Sa küsid: „Abdullah! Mida sa tegid oma huulte, nina ja kõrvadega?“, siis lase mul vastata: „Oo Allah! Ma tegin nendega palju vigu, ma ei kasutanud neid nii, nagu oleksin pidanud. Mul oli häbi tuua neid Sinu ette. Ma määrisin end tolmu ja mullaga sõjas, kus oli mu armas Prohvet, ja nii ma tulin.“’ Mu süda ei tahtnud sellisele duale ‚Aamen‘ öelda. Kuid kuna tema seda soovis ja kuna ma olin varem sõna andnud, ütlesin vastumeelselt: ‚Aamen.‘

Seejärel tõmbasime mõõgad ja jätkasime võitlust. Me mõlemad tapsime igaühe, kes meile ette juhtus. Tema ründas äärmiselt vapralt ja lõi vaenlase read laiali. Ta lõi vaenlast ikka ja jälle ning tungis ammendamatus šahiidiks saamise igatsuses uuesti peale. Kui ta hüüetega ‚Allahu akbar! Allahu akbar!…‘ võitles, murdus tema mõõk. Samal hetkel ulatas meie armas Prohvet talle datlipalmi oksa ja käskis tal võitlust jätkata. See oks muutus imena (mudžiza) mõõgaks ja ta jätkas võitlust igaühega, kes talle ette juhtus. Ta tappis väga palju vaenlasi. Lahingu lõpu poole jõudis ta ihaldatud šahiidi surmani nooltest, mida laskis ebajumalakummardaja nimega Abul Hakam. Kui ta oli šahiidiks saanud, tungisid uskmatud tema surnukeha kallale ja lõikasid ära tema nina, huuled ja kõrvad. Ta oli üleni verega koos.“

Mudžahidide ridades oli Kazman. Ta murdis oma mõõga tupe, hüüdis: „Surm on palju parem kui põgenemine!“ ja sööstis paljastatud mõõgaga ebajumalakummardajate sekka. Ta näitas üles palju vaprust ja kangelaslikkust. Üksinda tappis ta seitse-kaheksa uskmatut. Lõpuks sai ta haavata ja kukkus maha. Õilsad kaaslased imestasid tema vapruse üle, ja kui nad sellest meie isand Prohvetile teatasid, ütles ta: „Tema on Põrgu asukas.“ Hazrat Katada ibn Numan läks Kazmani juurde ja ütles: „Oo Kazman! Olgu šahiidi surm sulle õnnistatud!“ Kazman vastas: „Ma ei võidelnud usuinnu pärast, vaid selleks, et kuraišlased ei tuleks Mediinasse ega hävitaks mu datlisalu!“ Seejärel torkas ta noolega läbi oma randme veresooned ja tappis end. Nii mõisteti tarkust, mis peitus meie isand Prohveti sõnades: „Tema on Põrgu asukas!“

Lahingu algusest peale võitlesid kõik õilsad kaaslased, eesotsas maailmade isanda, meie armsa Prohvetiga, suure innuga. Ägedate rünnakutega lõid nad ebajumalakummardajate sõjaväe tagasi. Ebajumalakummardajate jõuk, kes palus kasu ja abi kivist ja puust tehtud ebajumalatelt, keda nad hüüetega „Lat, Uzza, Hubal!“ kummardasid, lõi mudžahidide sellise vapruse ees kõikuma ja hakkas põgenema. Naised, kes olid tulnud neid sõtta õhutama, kisendasid ja püüdsid põgenevatele sõduritele järele jõuda.

Kui kuraiši ebajumalakummardajad lahkusid lahinguväljalt, jätsid maha kaasa toodud vara ja hakkasid Meka poole põgenema, rõõmustasid islami sõdurid ning kiitsid (hamd) Allah Kõigekõrgemat, et olid jõudnud võiduni, mille Ta neile oli tõotanud. Kuigi ebajumalakummardajad olid arvult ja jõult mitu korda üleolevad, olid nad moslemite ees täiesti purustatud. Kui nad teineteist jalge alla tallates põgenesid, ajasid kuulsusrikkad kaaslased neid taga ja tapsid need, kellele järele jõudsid. Selles segaduses jõudis äsja abiellunud hazrat Hanzala ibn Abi Amir järele ebajumalakummardajate sõjaväe ülemjuhatajale Abu Sufjanile, kes püüdis hobusel põgeneda. Ta lõi mõõgaga hobusele vastu jalgu ja paiskas hobuse pikali. Maha kukkunud Abu Sufjan hakkas kogu jõust kisendama: „Oo kuraišlased!… Tulge appi!… Mina olen Abu Sufjan! Hanzala tahab mind mõõgaga tükkideks raiuda!…“ Kuigi koos temaga põgeneda püüdnud ebajumalakummardajad seda nägid, mõtlesid nad ainult oma elu päästmisele ega hoolinud oma ülemjuhatajast.

„Sõda on kavalus“ Hadith šarif

Kuid sel hetkel lõi otse hazrat Hanzala taga olnud ebajumalakummardaja Šaddad ibn Asvad oma oda Hanzalale selga. Kuigi hazrat Hanzala tahtis hüüdega „Allahu akbar!“ veel rünnata, langes ta maha ja sai šahiidiks ning tema õnnistatud hing lendas Paradiisi. Meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) ütles: „Ma nägin, kuidas inglid pesid Hanzalat taeva ja maa vahel hõbekandikul vihmaveega.“ Abu Usaid jutustas: „Kui ma Allahi Sõnumitoojalt neid sõnu kuulsin, läksin Hanzala juurde. Tema peast tilkus vihmavett. Ma tulin tagasi ja teatasin sellest Õilsaimale Sõnumitoojale.“ Hazrat Hanzalat hakati kutsuma nimega „Gasil al-malaika“, see tähendab „see, keda inglid pesid“.17

Kui mõned Ainaini kurus olnud vibulaskjad nägid, et ebajumalakummardajad põgenevad, arvasid nad, et sõda on läbi, ja lahkusid oma kohtadelt. Nende ülem Abdullah ibn Džubair ja kaksteist meest jäid oma kohale.18

Hazrat Ali vaprus

Sel hetkel pani kuraiši vibulaskjate üksuse ülem Halid ibn Valid, kes oli valvel ja püüdis ära kasutada iga võimalust, nähes, et mudžahide on kurus vähemaks jäänud, oma alluvuses olevad ratsanikud liikuma.

Silmapilkselt jõudsid nad koos Ikrima ibn Abi Džahliga Ainaini kuruni. Hazrat Abdullah ibn Džubair ja tema ustavad, truud kaaslased rivistusid ja laotusid laiali. Nad külvasid vaenlase nooltega üle, kuni nende nooletupped tühjaks said. Seejärel võitlesid nad odadega, ja kui jõuti rind rinna vastu, näitasid nad hüüetega „Allahu akbar! Allahu akbar!“ mõõkadega palju kangelaslikkust. Uskujate ja uskmatute vahekord oli väga ebavõrdne: üks kahekümne viie vastu. Kuulsusrikkad õilsad kaaslased võitlesid viimase veretilgani, et täita oma Prohveti käsku. Üksteise järel jõid nad šahiidi surma karikast, nende õnnistatud kehad langesid maha ja hinged lendasid Paradiisi (radijallahu anhum).

Vihkamisest kiskusid ebajumalakummardajad hazrat Abdullahilt riided seljast ja torkisid tema õnnistatud keha odadega läbi. Nad lõikasid lahti tema kõhu ja tõmbasid siseelundid välja.

Kui Halid ibn Valid ja Ikrima olid kurus olnud mudžahidid šahiidideks teinud, ründasid nad kiiresti islami sõjaväge tagant. Kui õilsad kaaslased nägid äkki enda selja taga ilmunud vaenlast, ei olnud neil võimalust end koguda, sest paljud neist olid isegi relvad käest pannud. Kõik muutus äkitselt. Kui ees põgenenud kuraiši ebajumalakummardajad nägid, et Halid ibn Valid on tagant rünnakule asunud, pöördusid nad tagasi. Mudžahidid jäid kahe tule vahele. Vaenlane ründas eest ja tagant ning hakkas mudžahide ahistama. Kaaslaste side üksteisega katkes. Nad olid sunnitud laiali hajuma.19

Hazrat Ali jutustas: „Ma tungisin ebajumalakummardajate salga keskele, mille hulgas oli ka Ikrima ibn Abi Džahl. Nad piirasid mind ümber, aga suurema osa neist raiusin ma maha. Ma tungisin teise salga sekka ja tegin ka neist paljud võitlusvõimetuks. Kuna minu adžal (määratud surmatund) ei olnud veel kätte jõudnud, ei juhtunud minuga midagi. Mõnda aega ei näinud ma Allahi Sõnumitoojat. Ma ütlesin endale: ‚Ma vannun, et tema ei ole see, kes lahinguväljalt lahkuks. Küllap on Allah Kõigekõrgem meie sobimatute tegude pärast ta meie seast ära võtnud ja üles tõstnud! Nüüd ei jää mulle muud teed kui võidelda, kuni suren.‘ Ja ma murdsin oma mõõga tupe. Kui ma ebajumalakummardajatele kallale tungisin ja nad laiali ajasin, nägin, et Allahi Sõnumitooja oli jäänud nende keskele. Siis ma mõistsin, et Allah Kõigekõrgem kaitses Allahi Sõnumitoojat oma inglitega.“

Vaenlase sõdurid olid jõudnud meie isand Õilsaima Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) lähedale. Olukord oli väga ohtlik. Meie armas Prohvet seisis nagu järsk kaljune mägi, püsis vankumatult ega lahkunud oma kohalt. Ühelt poolt võitles ta vaenlasega, teiselt poolt püüdis koguda oma laiali hajunud kaaslasi ja hüüdis: „Oo see ja see, tule minu juurde! Oo see ja see, tule minu juurde! Mina olen Allahi Sõnumitooja.

See, kes pöördub tagasi minu juurde, saab Paradiisi!“ Hazrat Abu Bakr, hazrat Umar, Abdurrahman ibn Auf, Talha ibn Ubaidullah, Ali ibn Abi Talib, Zubair ibn Avvam, Abu Dudžana, Abu Ubaida ibn Džarrah, Saad ibn Muaz, Saad ibn Abi Vakkas, Hubab ibn Munzir, Usaid ibn Hudair, Sahl ibn Hanif, Asim ibn Sabit ja Haris ibn Simma (radijallahu anhum) moodustasid silmapilkselt meie armsa Prohveti ümber ringi ning lõid tema kaitseks elava kindlusemüüri.

Sel ajal kuuldi, kuidas hazrat Abbas ibn Ubada hüüdis, et laiali hajunud õilsad kaaslased kokku koguda: „Oo mu vennad! See õnnetus, mis meid on tabanud, on selle tagajärg, et me ei täitnud oma Prohveti käsku. Ärge hajuge laiali! Tulge meie Prohveti ümber! Kui me ei asu kaitsjate kõrvale ja saame põhjuseks, et Allahi Sõnumitoojale juhtub midagi halba, siis ei ole meil oma Issanda ees ühtki vabandust.“ Hazrat Abbas ibn Ubada, kellega olid kaasas Haridža ibn Zaid ja Aus ibn Arkam, tungis hüüdes „Allahu akbar!“ paljastatud mõõgaga vaenlase sekka. Nad võitlesid kangelaslikult Allahi Sõnumitooja eest, et teda kaitsta. Haridža ibn Zaid oli saanud üheksateist haava. Teiste haavu ei olnud vähem. Nii jõudsid kõik kolm šahiidi astmeni, mida nad nii väga igatsesid.

Sel väga ohtlikul hetkel hakkasid õilsad kaaslased meie isand Prohveti ümber vähehaaval kogunema. Ebajumalakummardajad piirasid ümber meie armsa Prohveti ja tema kuulsusrikkad kaaslased, kes olid oma kehad talle kilbiks pannud. Nad liikusid igast küljest koos edasi ja tõmbasid ringi koomale. Nähes, et üks kuraišlaste salk tormab ette, küsis maailmade isand enda juures olevatelt kaaslastelt, kes olid valmis oma elu ohverdama: „Kes astub sellele salgale vastu?“ Siis nähti, kuidas hazrat Vahb ibn Kabus hüüdis: „Mu hing olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Mina astun!“ ja tormas ette. See kangelane, kelle keelel ei vaibunud Allah Kõigekõrgema auväärne nimi, sööstis paljastatud mõõgaga ebajumalakummardajate sekka. Meie isand Prohvet ütles: „Ma annan sulle rõõmusõnumi Paradiisist.“ Ja nähes tema vankumatust ja püüdlikkust vaenlase ees, ütles ta: „Oo Allah! Halasta tema peale! Ole talle armuline!“

Kui Saad ibn Abi Vakkas nägi, et ebajumalakummardajad olid hazrat Vahbi ümber piiranud ja ta odaga šahiidiks teinud, tormas ta talle appi, tungis vaenlase keskele ja näitas üles enneolematut kangelaslikkust. Ta tegi paljud uskmatud võitlusvõimetuks, lõi teised tagasi ja tuli oma armsa Prohveti juurde. Meie isand Õilsaim Sõnumitooja ütles hazrat Vahbi kohta: „Mina olen sinuga rahul. Olgu ka Allah Kõigekõrgem sinuga rahul.“ Kui meie isand Habib al-akram nägi, et üks ebajumalakummardajate salk murdis läbi mudžahidide ringi ja liigub tema poole, ütles ta hazrat Alile: „Ründa neid!“ Hazrat Ali ründas, tappis Amr ibn Abdullahi ja ajas teised põgenema. Kui tema mõõk murdus, andis meie Prohvet talle Zulfikari. Kui tuli veel üks rühm, ütles meie isand Prohvet: „Oo Ali! Tõrju nende kurjus minust eemale!“ Allah Kõigekõrgema lõvi, kes oli oma elu Allahi Sõnumitoojale ohverdanud, asus kohe rünnakule. Ta tappis Šaiba ibn Maliki ja lõi teised tagasi. Samal hetkel tuli Džibril alaihis-salam ja ütles meie isand Prohvetile: „Oo Allahi Sõnumitooja! See on erakordne mehisus, mida Ali on üles näidanud.“ Meie isand Allahi Sõnumitooja vastas: „Tema on minust ja mina olen temast.“

„Ma nägin, kuidas inglid pesid Hanzalat taeva ja maa vahel hõbekandikul vihmaveega“ Hadith šarif

Džibril alaihis-salam ütles: „Ja mina olen teist mõlemast.“ Samal hetkel kostis hääl, mis ütles: „Ei ole vaprat nagu Ali ega mõõka nagu Zulfikar.“

Kui ebajumalakummardajad mõistsid, et nad ei pääse meie armsa Prohveti lähedale, hakkasid nad nooli laskma. Lastud nooled kas lendasid temast üle või kukkusid tema ette, temast paremale või vasakule.

Niipea kui õilsad kaaslased, kes võitlesid vaenlase tagasilöömiseks oma elu kaalule pannes, seda nägid, kogunesid nad maailmade isanda ümber ja hakkasid oma õnnistatud kehadega lendavate noolte eest kaitset pakkuma. Kui meie isand Prohvet käskis oma kaaslastel nooltega vastata, hakkasid kaaslased samuti vaenlase pihta nooli laskma. Meie armas Prohvet pani hazrat Saad ibn Abi Vakkasi enda ette istuma. Väga täpne laskur hazrat Saad hakkas kiiresti ja üksteise järel vaenlast nooltega üle külvama. Iga kord, kui ta nooletupest noole võttis, ütles ta: „Oo mu Issand! See on Sinu nool. Taba sellega vaenlast!“ Meie armas Prohvet aga ütles: „Oo Allah! Võta vastu Saadi dua! Oo Allah! Juhi Saadi nool sihtmärki!… Jätka, Saad! Jätka! Mu ema ja isa olgu sulle ohvriks!“ Nii kordas meie isand Prohvet iga noolelasu juures samu duasid.

Kui hazrat Saadil nooled otsa said, andis meie armas Prohvet talle oma nooled ja lasi tal neid lasta. Iga nool, mille hazrat Saad ibn Abi Vakkas laskis, tabas kas vaenlast või looma, mille seljas too ratsutas.

Kui ebajumalakummardajad nooli lasid, seisis hazrat Abu Talha meie armsa Prohveti ees ning kaitses teda oma keha ja kilbiga iga lendava noole eest; aeg-ajalt päästis ta valla hüüde, mis ajas vaenlase segadusse. Meie isand Prohvet ütles: „Abu Talha hääl sõjaväes on parem kui sada meest.“ Iga kord, kui Abu Talhal oli võimalus, ei jätnud ta ebajumalakummardajate pihta nooli laskmata; ta laskis tugevasti ja väga kiiresti ning ükski nool ei läinud mööda. Kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja uudishimust, kuhu tema nooled lähevad, oma õnnistatud pead tõstis, ütles Abu Talha, kartes, et Allahi Sõnumitooja võib noolega pihta saada: „Mu ema ja isa, mu hing olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Ära tõsta oma õnnistatud pead, et vaenlase nool sind ei tabaks ega sulle kahju ei teeks! Minu keha on sinu õnnistatud kehale kilbiks ja sinu eest ohvriks! Seni kui nad mind ei tapa, ei jõua nad sinuni! Seni kui ma elan, ei juhtu sinuga midagi!…“ Nii pidas ta meie armsat Prohvetit iseendast kallimaks.

Uhudi väljaku igas osas käis halastamatu ja hirmus võitlus täie ägedusega: mõned ratsa, mõned jalgsi, jätkasid nad usu (iman) ja uskmatuse (kufr) heitlust. Õilsad kaaslased ei olnud veel suutnud end koguda. Meie isand Prohveti ümber tiirles nagu ööliblikad tule ümber vaid umbes kolmkümmend kaaslast. Nad tegid oma kehad kilbiks lendavate noolte, odade ja mõõgahoopide vastu. Nende ainus soov oli täita meie isand Prohveti käsku ja tõrjuda temast eemale igasugune kahju, mis teda võiks tabada. Vaprate juht hazrat Hamza oli selles segaduses meie isand Prohvetist eemale sattunud. Ta võitles keset rahvahulka, kaks mõõka kahes käes, ja külvas hüüetega „Allahu akbar!…“ vaenlase südamesse hirmu. Seni oli ta üksinda tapnud täpselt kolmkümmend üks ebajumalakummardajat ja paljudel teistel kas käe või jala otsast raiunud. Kui ta parajasti ajas laiali ebajumalakummardajate parve, mille keskele oli sattunud, kutsus Siba ibn Umm Anmar hazrat Hamza välja, öeldes: „Kas on mõni vapper, kes suudab minule vastu panna?“ Hazrat Hamza ütles: „Tule siia, sa ümberlõikajanaise poeg! Sina siis kutsud välja Allahi ja Tema Sõnumitooja, nii või?“ ning enne, kui too jõudis silmagi pilgutada, haaras ta tal jalgadest ja paiskas ta maha.20 Ta laskus tema peale ja eraldas tema pea kehast. Siis nägi ta, et vastasoleva kalju taga sihib teda, oda käes, Vahši, kes ei olnud veel moslemiks saanud. Ta läks kohe tema poole. Kui ta jõudis üleujutusvete uuristatud lohu juurde, libises ta jalg ja ta kukkus selili. Sel hetkel avanes tema soomusrüü kõhu kohalt. Vahši kasutas võimalust ja heitis oma oda!… Oda lendas, tungis hazrat Hamza õnnistatud kehasse ja tuli teiselt poolt välja. Kangelastest suurim vajus seal kokku, öeldes: „Oo Allah!“ Ta oli saanud šahiidiks ja jõudnud astmeni, mida igatses. Ta oli ohverdanud oma elu Allah Kõigekõrgema teel, oma armsa Prohveti eest (radijallahu anhu).

„Oo Saad! Mu ema ja isa olgu sulle ohvriks! Oo mu Issand! Vii tema nooled sihtmärgini ja võta vastu tema duad!“ Hadith šarif

Sel ajal õhutas keegi vaenlase ridades ebajumalakummardajaid ründama Universumi isandat (sallallahu alaihi va sallam), öeldes: „Oo kuraišlaste kogukond! Ärge loobuge võitlemast Muhammediga, kes ei pea lugu sugulussidemete õigustest ja kes lõhestas teie rahva. Kui Muhammed pääseb, siis ärgu pääsegu mina!…“ See hääl kuulus Asim ibn Abi Aufile. Hazrat Abu Dudžana kuulis seda häält. Võideldes leidis ta Asim ibn Abi Aufi üles ja tappis ta kohe. Kuid tema taga olnud ebajumalakummardaja Maabad virutas kogu jõust mõõgaga hazrat Abu Dudžana pihta. Allah Kõigekõrgema armust kükitas Abu Dudžana äkilise ja väga kiire liigutusega maha ja pääses surmavast hoobist. Ta tõusis kohe püsti, lõi Maabadit mõõgaga ja tappis ta.

Kuraiši ebajumalakummardajate sihtmärk oli maailmade isand. Et temale läheneda, panid nad mängu kogu oma jõu. Kuid nad ei suutnud kuidagi mööda pääseda tema kuulsusrikastest, auväärsetest kaaslastest, kes tiirlesid tema ümber nagu ööliblikad tule ümber ega kõhelnud vähimalgi määral oma elu ohverdamast, sest kartsid, et talle võib midagi halba juhtuda. Need kolmkümmend kangelast ütlesid meie isand Allahi Sõnumitooja ees: „Oo Allahi Sõnumitooja! Me ei lahku iial sinu kõrvalt; meie näod on kaitseks ja kilbiks sinu õnnistatud näo ees ning meie kehad sinu õnnistatud keha eest ohvriks. Peaasi, et sina oleksid terve!“

Ebajumalakummardajad ründasid rühmadena. Meie isand, maailma uhkus, osutas ühele rühmale ja küsis enda juures olevatelt vapratelt kaaslastelt, kes olid oma kehad talle kilbiks teinud: „Kes ohverdab oma keha meie eest Allah Kõigekõrgema teel?“ Siis tormasid ette viis Mediina kaaslast. Need vaprad, ööliblikatena ümber tule keerlejad võitlesid meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud silmade all, lausudes takbire ja ringi keerledes. Lõpuks langesid neist neli sealsamas šahiidina. Kui viies, kes oli saanud neliteist haava, maha kukkus, ütles maailmade isand: „Tooge ta minu lähedale.“ Tema keha igast kohast voolas verd. Meie armas Prohvet istus maha ja tegi oma õnnistatud jalad tema pea alla padjaks. See õnnelik kaaslane, kellele sai sellises olukorras osaks šahiidi surma au, oli hazrat Umara ibn Jazid.

Talha ibn Ubaidullahi vaprus

Kui ebajumalakummardajad olid päris lähedale jõudnud, küsis meie Prohvet: „Kes astub neile vastu, kes nad peatab?“ Hazrat Talha ibn Ubaidullah ütles: „Mina! Oo Allahi Sõnumitooja!“ ja tahtis ette tormata. Meie isand Prohvet küsis: „Kes on veel sinusugune?“ Üks Mediina kaaslastest palus luba ja ütles: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mina!“ Kui meie armas Prohvet ütles: „Mine siis sina neile vastu“, tormas ta ette ja sööstis ebajumalakummardajatele kallale.

Ta näitas üles enneolematut kangelaslikkust. Kui ta oli tapnud mõned uskmatud, jõi ta šahiidi surma karikast.21 Meie isand Õilsaim Sõnumitooja küsis jälle: „Kes paneb neile vastu?“ Kõigist teistest varem astus jälle ette hazrat Talha. Kui meie isand Prohvet küsis: „Kes on veel sinusugune?“, ütles üks õnnistatud mees ansaride hulgast: „Mina astun neile vastu, oo Allahi Sõnumitooja.“ Meie Prohvet ütles: „Mine siis sina neile vastu.“ Ka tema võitles ebajumalakummardajatega, kuni langes šahiidina. Nõnda jõudsid võideldes šahiidi surmani kõik kaaslased, kes olid sel hetkel meie isand Prohveti juures.

Nüüd ei olnud meie isanda, Universumi Sultani juures enam kedagi peale hazrat Talha ibn Ubaidullahi. Hazrat Talha kartis, et Allahi Sõnumitoojale võib midagi halba juhtuda; ta tormas igasse suunda ja võitles uskmatutega halastamatult. See, kui kiiresti ta mõõka vehkis, kuidas ta hetkega vastas vaenlasele igal pool Allahi Sõnumitooja ümber ja kuidas ta tegi oma keha kilbiks noolte, odade ja mõõgahoopide vastu, oli võrratu. Hazrat Talha tiirles nagu ööliblikas tule ümber ega hoolinud põrmugi mõõkadest, mis teda tabasid. Tema soov oli kaitsta Universumi Sultanit ja saada sel teel, nagu teised tema vennad, šahiidiks. Tema kehal ei olnud kohta, mis ei olnud haavatud, ja tema riietel ei olnud näha muud kui verd. Ometi jõudis ta korraga igale poole. Sel hetkel jõudsid meie isand Õilsaima Sõnumitooja juurde hazrat Abu Bakr ja hazrat Saad ibn Abi Vakkas.

Samal ajal kukkus vaprate isand hazrat Talha verekaotusest kuumale mullale ja minestas. Tema keha oli mõõga-, oda- ja noolehoopidest täiesti läbi auklik. Tal oli kuuskümmend kuus suurt ja lugematul hulgal väikesi haavu. Meie armas Prohvet käskis hazrat Abu Bakril kohe hazrat Talhale appi tõtata. Abu Bakr as-Siddik piserdas hazrat Talha õnnistatud näole vett, et ta toibuks. Niipea kui hazrat Talha ibn Ubaidullah toibus, küsis ta: „Oo Abu Bakr! Kas Allahi Sõnumitooja on terve?“ – ja näitas sellega armastust ja truudust kõige kaunimal kujul. Õilsaimat Sõnumitoojat armastada ja oma elu tema õnnistatud keha eest ohverdada saab ainult nii palju. Kui hazrat Abu Bakr ütles: „Allahi Sõnumitooja on terve. Tema saatis mind“, hingas Talha kergendatult ja ütles: „Lõputu tänu (šukr) olgu Allah Kõigekõrgemale. Kui tema on elus, on iga õnnetus tühine.“ Sel ajal jõudsid kohale ka mõned teised kaaslased.

Maailmade isand Muhammed Mustafa (sallallahu taala alaihi va sallam) austas hazrat Talhat oma tulekuga. Kui haavatud mudžahid nägi Allahi Sõnumitoojat elusana, nuttis ta rõõmust. Meie isand Prohvet silitas tema keha, tõstis seejärel käed ja tegi duad: „Oo Allah! Anna talle tervist, anna talle jõudu!“ Meie isand Õilsaima Sõnumitooja imena (mudžiza) tõusis hazrat Talha terve ja tugevana püsti ning hakkas uuesti vaenlasega võitlema. Meie armas Prohvet ütles tema kohta: „Uhudi päeval nägin, et maa peal ei olnud minu lähedal kedagi peale Džibrili minust paremal ja Talha ibn Ubaidullahi minust vasakul.“22 „Kes tahab vaadata maa peal kõndivat Paradiisi inimest, see vaadaku Talha ibn Ubaidullahit.“

„Talha ja Zubair on minu naabrid Paradiisis“ Hadith šarif

Lahing käis kogu rindel täie ägedusega. Meie isand Prohveti ümber olid Abu Dudžana, lipukandja Musab ibn Umair, Talha ibn Ubaidullah, Nasiba Hatun, kes oli meie Prohveti kaitsmiseks tagumistest ridadest kohale tõtanud, ja mõned teised kaaslased. Nad võitlesid koos meie isand Allahi Sõnumitoojaga ebajumalakummardajate vastu. Pealaest jalatallani relvastatud, soomusrüüs ja kiivriga raevukas ebajumalakummardaja Abdullah ibn Hunaid märkas meie armsat Prohvetit ja kannustas hobust. Ta karjus: „Mina olen Zuhairi poeg. Näidake mulle Muhammed. Ma kas tapan tema või suren tema kõrval!“ Kui ta ajas hobust meie isand Prohveti poole, astus hazrat Abu Dudžana talle ette ja ütles: „Tule aga! Mina olen see, kes kaitseb oma kehaga Muhammedi alaihis-salam õnnistatud keha. Sa ei jõua temani, kui sa mind ei talla!“ Ta lõi mõõgaga hobusele vastu jalgu, paiskas Abdullah ibn Hunaidi maha, tõstis siis mõõga, ütles: „Võta, see on Haraša pojalt!“ ja lõi ta ühe hoobiga maha. Sündmust jälginud maailmade isand tegi duad: „Oo Allah! Nii nagu mina olen rahul Haraša pojaga (Abu Dudžanaga), ole ka Sina temaga rahul!“

Ebajumalakummardaja Malik ibn Zuhair, väga täpne laskur ja vibukütt, kes tabas kõike, mida sihtis, otsis igal pool meie isand Prohvetit ja tahtis esimesel võimalusel teda noolega tabada. Ta tuli meie isand Allahi Sõnumitooja lähedale, tõmbas vibu pingule, võttis sihikule meie armsa Prohveti õnnistatud pea ja laskis noole. Polnud aega isegi silma pilgutada. Hazrat Talha avas kohe peopesa ja tegi end ise märklauaks. Nool tungis hazrat Talha peopessa ja purustas tema käe. Kõik tema sõrmede kõõlused katkesid ja käeluud murdusid. Ka meie isand, maailma uhkus (sallallahu alaihi va sallam), oli juhtunut näinud ja kurvastas väga. Ta ütles: „Kui sa oleksid öelnud Bismillahirrahmanirrahim (kui sa mind kaitstes käe noole ette sirutasid), oleksid inglid tõstnud su inimeste silme all taevastesse.“23

Neli Meka ebajumalakummardajat – Abdullah ibn Kamia, Ubai ibn Halaf, Utba ibn Abi Vakkas ja Abdullah ibn Šihab az-Zuhri – olid kokku leppinud ja vandunud võtta meie isand Õilsaimalt Sõnumitoojalt elu. Sel kriitilisel hetkel võitles meie isand Allahi Sõnumitooja, mõned kaaslased enda kõrval, halastamatult vaenlasega. Meie isand Prohveti ees oli lipukandja hazrat Musab ibn Umair. Seljas oleva soomusrüü tõttu oli hazrat Musab meie armsa Prohvetiga väga sarnane. Ka tema oli, islami lipp paremas käes, laskunud ebajumalakummardajatega hirmsasse võitlusse. Sel ajal lähenes sinna soomusrüüdes ja ratsa Ibn Kamia. Kõigest kõrist karjudes: „Näidake mulle Muhammed! Kui tema pääseb, ärgu pääsegu mina!“ kannustas ta oma hobuse meie isand Prohveti poole. Hazrat Musab ja Nasiba Hatun astusid talle vastu ja hakkasid võitlema, tehes oma kehad meie isand Prohvetile kilbiks. Ükskõik kui palju mõõgahoope nad sellele uskmatule andsid, ei mõjunud need soomusrüü tõttu. Ibn Kamia lõi Nasiba Hatunit mõõgaga ja purustas tema õla. Seejärel raius ta mõõgaga maha hazrat Musabi parema käe, millega too lippu hoidis. Musab ibn Umair, kelle parem käsi oli maha raiutud, ei lasknud õnnistatud islami lippu, mida ta pidas oma elust kallimaks, maha kukkuda ja võttis selle vasakusse kätte.

Sel hetkel luges ta püha salmi, mille tähendus on: „Muhammed alaihis-salam on Sõnumitooja. Ka enne teda on tulnud sõnumitoojaid.“24 Seekord raius Ibn Kamia mõõgaga maha hazrat Musabi vasaku käe. Kuulsusrikas lipukandja, kelle ka vasak käsi oli maha raiutud, ei lasknud siiski islami lippu maha kukkuda. Vapper kaaslane hoidis lippu käsivartega, surus selle vastu keha ja laskis sel edasi lehvida. Seekord lõi Ibn Kamia oma oda kuulsusrikka kaaslase kehasse. Ka tema rändas, nagu teised tema kaaslased, šahiidina teispoolsusse (ahirat).

Kui hazrat Musab langes, ei kukkunud kuulsusrikas islami lipp maha: selle haaras kohe üks ingel, kes oli võtnud Musabi kuju. Kui meie armas Prohvet ütles: „Edasi, oo Musab! Edasi!“, vastas lippu hoidev ingel: „Mina ei ole Musab.“ Siis mõistis meie isand, Universumi Sultan, et see on ingel, ja andis lipu hazrat Alile.25

Ibn Kamia aga arvas, et hazrat Musab oli meie isand Prohvet. Ta tõttas ebajumalakummardajate sekka ja hakkas karjuma: „Ma tapsin Muhammedi!“ Seda kuuldes muutusid ebajumalakummardajad oma eesmärgi saavutamise rõõmust veelgi raevukamaks. Õilsad kaaslased aga, kes ei teadnud, kuidas asi tegelikult on, olid otsekui halvatud. Õhus hõljus leinameeleolu. Isegi hazrat Umari käed vajusid rippu ja ta jäi koos oma kaaslastega sinnasamasse istuma. Neid sellises olukorras nähes küsis Anas ibn Nadr: „Miks te istute?“

Nad vastasid: „Allahi Sõnumitooja on šahiidiks tehtud!…“ Hazrat Anas ütles: „Kui Allahi Sõnumitooja on šahiidiks tehtud, siis on tema Issand (Allah Kõigekõrgem) igavene. Mida me teeme, kui jääme ellu pärast Allahi Sõnumitoojat! Tõuske nüüd! Ohverdame ka meie oma elu selle eest, mille eest võideldes meie Prohvet oma õnnistatud elu ohverdas!“ Ta murdis oma mõõga tupe26 ja tungis hüüetega „Allahu akbar!…“ paljastatud mõõgaga keset vaenlast. Ta raius maha palju uskmatuid ja sai šahiidiks. Ainuüksi tema näos oli seitsekümmend haava. Kuna tema kehal oli lugematu hulk haavu, ei tundnud teda ära keegi peale tema õe.

Paljud õilsad kaaslased olid laiali hajunud ja osa neist oli jõudnud šahiidi surmani. Seda hajumist ära kasutades olid ebajumalakummardajad kogunenud meie isand Õilsaima Sõnumitooja ümber. Kivide ja mõõkadega püüdsid nad teha mõlema maailma sultani šahiidiks. Kuna tal oli seljas kaks soomusrüüd, ei mõjunud hoobid. Utba ibn Abi Vakkasi visatud kivid tabasid meie armsa Prohveti õnnistatud nägu ja tema alahuul sai vigastada. Tema alalõua õnnistatud parem rabaija, see tähendab lõikehammas, murdus. Sel ajal tuli ka ebajumalakummardaja Ibn Kamia ja lõi mõõgaga maailmade isanda õnnistatud pähe. Meie armsa Prohveti kiiver purunes ja selle kaks rõngast tungisid tema õnnistatud oimudesse.

Ibn Kamia teisest mõõgahoobist sai ta haava oma õnnistatud õlga ja kukkus külili sügavasse auku, mille Abu Amir oli kaevanud selleks, et moslemid sinna kukuksid. Meie armas Prohvet palus (dua) reetliku Ibn Kamia kohta: „Allah Kõigekõrgem tehku sind alandatuks ja armetuks!“ Ibn Kamia rõõmustas väga. Ta karjus: „Ma tapsin Muhammedi! Ma tapsin Muhammedi!…“ ja läks Abu Sufjani juurde. Ebajumalakummardajad olid jõudnud oma eesmärgini! Nad ei tundnud enam meie Prohveti vastu huvi. Nad tõmbusid eemale august, kus meie isand Prohvet oli, ja hakkasid võitlema õilsate kaaslastega.27

„Kes tahab vaadata maa peal kõndivat Paradiisi inimest, see vaadaku Talha ibn Ubaidullahit“ Hadith šarif

Kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) auku kukkus, veritsesid tema õnnistatud põsed. Kui ta oma õnnistatud käed üle näo libistas, nägi ta, et tema käed ja õnnistatud habe olid verega värvunud. Enne kui ükski tilk jõudis maha kukkuda, tuli Džibril alaihis-salam, püüdis selle õnnistatud vere kinni ja ütles: „Oo Habibullah! Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et kui üksainus tilk sellest verest maha kukuks, ei kasvaks maa peal kuni Ülestõusmispäevani ühtki rohulible.“ Meie isand, maailma uhkus, palus (dua), et need, kes olid tahtnud teda tappa, tema õnnistatud keha mõõgaga löönud, tema õnnistatud hambad murdnud ja tema õnnistatud näo verega värvinud, jõuaksid õigele teele (hidaja), ning ütles: „Kui üksainus tilk mu verest maha kukub, laskub taevast karistus. Oo mu Issand! Anna mu rahvale andeks! Sest nad ei tea.“

Sel ajal hüüdis hazrat Kaab ibn Malik valju häälega: „Oo moslemid! Rõõmusõnum! Allahi Sõnumitooja on siin!…“ Seda häält kuuldes jooksid kuulsusrikkad kaaslased rõõmuga sinna, otsekui oleksid nad uuesti ellu ärganud. Hazrat Ali ja Talha ibn Ubaidullah tulid kohe ja tõid ta august välja. Hazrat Abu Ubaida ibn Džarrah tõmbas hammastega välja kiivri rõngad, mis olid tunginud meie armsa Prohveti õnnistatud oimudesse. Kui ta neid rauatükke välja tõmbas, tulid välja ka tema enda kaks esihammast. Õilsate kaaslaste hulka kuuluv hazrat Malik ibn Sinan imes meie isand Allahi Sõnumitooja õnnistatud näolt immitsevat verd. Seepeale ütles meie isand Prohvet: „Põrgutuli ei puuduta seda, kelle veri on segunenud minu verega.“

Ebajumalakummardajad hakkasid jälle peale tungima. Õilsad kaaslased, kes rõõmustasid, et olid jälle meie isand Prohveti juures, moodustasid silmapilkselt meie isand Allahi Sõnumitooja ümber ringi ega lasknud ühtki ebajumalakummardajat ligi. Kui ebajumalakummardajad mõistsid, et nad ei saa meie isand Prohvetile enam midagi teha, hakkasid nad mäe tippu ronima. Mõlema maailma sultan ütles enda juures olevale hazrat Saad ibn Abi Vakkasile: „Löö nad tagasi.“ Hazrat Saad küsis: „Oo Allahi Sõnumitooja! Mul on ainult üks nool. Kuidas ma saan nad sellega tagasi lüüa?“ Meie isand Õilsaim Sõnumitooja andis uuesti sama käsu. Seepeale pistis vibulaskjate meister hazrat Saad ibn Abi Vakkas käe nooletuppe ja laskis noole. Sihtmärki tabanud nool paiskas ühe ebajumalakummardaja pikali. Kui ta uuesti käe nooletuppe sirutas, nägi ta, et seal on veel üks nool. Ta vaatas tähelepanelikult: see oli sama nool, mis äsja. Veel üks ebajumalakummardaja suri. Nii kordus see mitu korda. Meie armsa Prohveti imena (mudžiza) leidis hazrat Saad iga kord oma nooletupest just lastud noole. Kui kuraišlased nägid, et nende mehi tapetakse üksteise järel, loobusid nad mäele ronimast. Nad laskusid alla ja taganesid.

Nende hulgast ajas Ubai ibn Halaf oma hobuse meie isand Prohveti poole ja hakkas karjuma: „Kus on see, kes väidab end prohvetiks olevat? Astugu ta minu ette ja võidelgu minuga!“ Kuigi õilsad kaaslased tahtsid talle vastu astuda, ei lubanud meie armas Prohvet seda. Ta võttis hazrat Haris ibn Simma oda ja astus ette. Alatu Ubai kannustas hobust ja lähenes, öeldes: „Oo Muhammed! Kui sina pääsed, ärgu pääsegu mina!“ Ta oli pealaest jalatallani soomusrüüsse mähitud. Maailmade isand viskas käes oleva oda Ubai kaela pihta. Oda lendas ja tungis kiivri ja soomusrüü krae vahelt kaela. Ubai kukkus härja kombel möirates hobuse seljast maha. Tema roided murdusid. Ebajumalakummardajad tõstsid ta üles ja viisid minema. Teel heitis ta hinge, karjudes: „Muhammed tappis mu!…“ Meie isand Allahi Sõnumitooja hakkas koos enda juures olevate kaaslastega Uhudi kaljude poole ronima. Kaljude juurde jõudes tahtis ta üles ronida. Kuna ta oli väga väsinud, kandis kahte soomusrüüd üksteise peal ja tema õnnistatud kehale oli langenud rohkem kui seitsekümmend mõõgahoopi, ei jaksanud ta seda teha. Seepeale võttis hazrat Talha meie isand Prohveti selga ja viis ta kaljudele üles. Meie armas Prohvet ütles: „Kui Talha aitas Allahi Sõnumitoojat, on Paradiis talle kindlustatud.“ Kuna tal ei olnud enam jõudu, sooritas ta keskpäevase namazi istudes.

Mäe jalamil tormasid kaaslased, kellest igaüks oli muutunud lõviks, ebajumalakummardajatele kallale. Neile, kes olid meie Prohvetit mõõgaga löönud, tegid nad maailma vanglaks. Ühel hetkel tuli Hatib ibn Abi Baltaa meie armsa Prohveti juurde ja küsis: „Mu hing olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Kes tegi sulle selle?“ Meie isand vastas:

„Utba ibn Abi Vakkas viskas mind kiviga, tabas mu nägu ja murdis mu rabaija-hamba.“ Hazrat Hatib küsis uuesti: „Oo Allahi Sõnumitooja! Kuhu poole ta läks?“ Meie isand Prohvet näitas käega suunda, kuhu too oli läinud. Hazrat Hatib jooksis kohe sinnapoole. Pärast pikka otsimist leidis ta Utba. Ta paiskas ta hobuse seljast maha, raius ühe hoobiga tema pea maha, tõi selle Allahi Sõnumitooja ette ja andis talle rõõmusõnumi. Meie isand Prohvet tegi tema eest duad, öeldes: „Allah Kõigekõrgem olgu sinuga rahul. Allah Kõigekõrgem olgu sinuga rahul.“ Ebajumalakummardajad ei suutnud vastu panna õilsatele kaaslastele, kes olid end kogunud ja uuesti rünnakule asunud. Pärast seda, kui nad olid kaotanud ligi kolmkümmend meest, lahkusid nad lahinguväljalt ja asusid teele Meka poole. Valekuuldus, et meie isand Prohvet on šahiidiks tehtud, oli jõudnud Mediinasse. Sellised naised nagu hazrat Fatima, hazrat Aiša, Umm Sulaim, Umm Aiman, Hamna bint Džahš ja Kuaiba tõttasid Uhudi juurde. Kui hazrat Fatima nägi oma isa, meie isand Prohvetit, haavatuna, nuttis ta. Meie isand Allahi Sõnumitooja lohutas teda. Hazrat Ali tõi oma kilbiga vett. Meie ema Fatima pesi selle veega meie isand Prohveti õnnistatud näo verest puhtaks. Kuid näohaav ei lakanud veritsemast. Kui hazrat Fatima põletas tüki punutud matti ja surus tuha haavale, jäi veri seisma.28

Seejärel laskus ta lahinguväljale. Kõigepealt otsiti üles haavatud ja seoti nende haavad. Ebajumalakummardajad olid mõned šahiidid äratundmatuks moonutanud.

Nad olid lõiganud ära nende kõrvad, ninad ja muud kehaosad ning lõiganud lahti nende kõhud. Nende hulgas oli ka hazrat Abdullah ibn Džahš. Seda nähes kurvastasid meie armas Prohvet ja tema kaaslased väga. Tema valituimad kaaslased olid joonud šahiidi surma karikast, kastnud oma verega Uhudi mulda ja lennanud Paradiisi. Kuid see, kuidas šahiididega oli ümber käidud, oli väljakannatamatu. Mitte ainult meie isand Prohveti, vaid kõigi kaaslaste süda valutas kurbusest. Selle vaatepildi ees nuttis maailmade isand. Pisarad voolasid tema õnnistatud silmist, kui ta ütles: „Mina tunnistan Ülestõusmispäeval, et need šahiidid ohverdasid oma elu Allah Kõigekõrgema teel. Matke nad koos nende verega. Ma vannun Allahi nimel, et Ülestõusmispäeval tulevad nad kogunemispaika (mahšar)29 veritsevate haavadega. Nende vere värv on vere värv, nende lõhn aga muskuse lõhn.“

Meie armas Prohvet ütles: „Ma ei näe Hamzat. Mis temaga on juhtunud?“ Hazrat Ali otsis ja leidis ta. Kui meie Prohvet sinna läks ja nägi vaatepilti, mida keegi poleks osanud ette kujutada, ei suutnud ta seda taluda. Hazrat Hamza kõrvad, nina ja muud kehaosad olid ära lõigatud, nägu äratundmatuks moonutatud, kõht lõigatud lahti ja maks välja võetud. Pisarad voolasid meie isand Prohveti õnnistatud silmist, kui ta pöördus hazrat Hamza poole: „Oo Hamza! Mitte kunagi ei ole kedagi tabanud ega taba nii suur õnnetus kui sind. Oo Allahi Sõnumitooja onu! Oo Hamza, Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja lõvi! Oo Hamza, kes sa tegid head! Oo Hamza, Allahi Sõnumitooja kaitsja! Allah Kõigekõrgem halastagu sinu peale!…“

„Kui Talha aitas Allahi Sõnumitoojat, on Paradiis talle kindlustatud“ Hadith šarif

Sel ajal nähti eemalt kiirustades tulemas üht naist. See oli meie armsa Prohveti isapoolne tädi, meie ema hazrat Safijja. Nagu teisedki naised, oli ta kuulnud kuulujuttu, et meie isand Allahi Sõnumitooja on šahiidiks tehtud, unustanud kõik ja joostes Uhudi juurde tulnud. Kui meie isand Õilsaim Sõnumitooja nägi oma tädi, mõtles ta, et too ei suuda šahiidide olukorda taluda, ja ütles tema pojale hazrat Zubair ibn Avvamile: „Saada oma ema tagasi, et ta ei näeks oma venna surnukeha.“ Hazrat Zubair jooksis oma ema juurde. Õnnistatud naine ütles ärevalt: „Mu poeg! Anna mulle teada, mis on Allahi Sõnumitoojaga!…“ Nende juurde oli tulnud ka hazrat Ali. Kui tema ütles: „Alhamdulillah30, Allahi Sõnumitooja on terve“, kergendus tal süda, kuid ta ei suutnud jätta ütlemata: „Näidake teda mulle.“ Hazrat Ali näitas käega maailmade isandat. Kui meie ema hazrat Safijja nägi mõlema maailma päikest elusana, rõõmustas ta väga ja kiitis (hamd) Allah Kõigekõrgemat. Nüüd tahtis ta minna edasi, et näha, mis oli juhtunud tema venna hazrat Hamzaga. Kui tema poeg Zubair ütles: „Emake! Allahi Sõnumitooja käsib teil tagasi pöörduda“, vastas hazrat Safijja: „Kui ma pean tagasi pöörduma selleks, et ma ei näeks, mida temaga on tehtud, siis olen ma juba teada saanud, et mu venna surnukeha on tükeldatud ja moonutatud. See on teda tabanud Allah Kõigekõrgema teel. Me oleme sel teel valmis leppima ka palju hullemaga. Selle savabi ootame Allah Kõigekõrgemalt. Inšallah, me oleme kannatlikud ja kanname selle välja.“ Kui hazrat Zubair ibn Avvam tuli ja sellest teatas, ütles meie isand Prohvet: „Siis las ta näeb.“

Hazrat Safijja istus hazrat Hamza surnukeha kõrvale ja nuttis vaikselt. Tulles oli hazrat Safijja toonud kaasa kaks kuube. Ta võttis need välja ja ütles: „Need tõin ma oma vennale Hamzale. Mähkige ta neisse.“ Saijid aš-šuhada ehk šahiidide isand hazrat Hamza mähiti surilina asemel ühte neist kuubedest.31 Meie isand Habibullah tuli lipukandja Musab ibn Umairi juurde. Hazrat Musabi käed olid maha raiutud ja ta oli saanud väga palju haavu. Tema ümber oli verelomp. Meie isand Prohvet kurvastas ka siin väga ja luges, pöördudes nende kallite šahiidide poole, suura al-Ahzab 23. püha salmi, mille tähendus on: „Usklike hulgas on mehi, kes jäid truuks lubadusele, mille nad Allah Kõigekõrgemale andsid. Mõned neist täitsid oma lubaduse võidelda, kuni saavad šahiidiks (ja said šahiidiks). Mõned aga ootavad, millal nad šahiidiks saavad. Nad ei ole oma sõna iial muutnud.“ Seejärel ütles meie isand Prohvet: „Ka Allah Kõigekõrgema Sõnumitooja tunnistab, et Ülestõusmispäeval äratatakse teid Allah Kõigekõrgema ees üles šahiididena.“

Seejärel pöördus ta enda juures olijate poole ja ütles: „Külastage neid. Andke neile salam. Ma vannun Allah Kõigekõrgema nimel, et kes neid selles maailmas tervitab (salam), sellele vastavad need kallid šahiidid Ülestõusmispäeval tervitusega.“

Hazrat Musab ibn Umairile ei leitud midagi, mis oleks surilinaks sobinud. Tema enda kaftan ei katnud kogu tema õnnistatud keha. Kui sellega kaeti pea, jäid jalad paljaks; kui kaeti jalad, jäi pea paljaks. Meie isand Habib al-akram ütles: „Katke tema pea kaftaniga ja jalad izhiriga.“32

See õnnelik kaaslane, kes oli veetnud oma elu islamit teenides ja jõudnud sel teel šahiidi astmeni, lahkus siit maailmast poole surilinaga.33

Kui teiste šahiidide eest oli sooritatud matusenamaz (džanaza), maeti nad oma veriste riietega, kaks või kolm ühte hauda (radijallahu anhum). Uhudi lahingus langes seitsekümmend šahiidi. Neist kuuskümmend neli olid ansarid ja kuus muhadžirid.

Paljude õilsate kaaslaste sugulased olid saanud šahiidideks. Seetõttu olid nende südamed haavatud. Allesjäänute lohutamiseks ütles meie isand Habib al-akram (sallallahu alaihi va sallam): „Ma vannun Allahi nimel, kuidas ma küll tahaksin, et ka mina oleksin koos oma kaaslastega šahiidiks saanud ja veetnud öö Uhudi mäe rüpes! Kui teie vennad said šahiidiks, pani Allah Kõigekõrgem nende hinged roheliste lindude pugudesse.

Nad tulevad Paradiisi jõgede äärde ja joovad nende vett. Nad söövad selle vilju. Nad vaatlevad Paradiisi igat nurka. Nad lendavad selle roosiaedades. Seejärel lähevad nad Arš al-ala all rippuvatesse kuldsetesse lampidesse ja veedavad seal õhtu. Kui nad näevad selliste roogade ja jookide meeldivust ja ilu, ütlevad nad: ‚Kui vaid meie vennad teaksid, mida Allah Kõigekõrgem on meile osaks andnud, siis nad ei hoiduks džihaadist, ei kardaks võidelda ega pööraks vaenlasele selga!‘ Ja Allah Kõigekõrgem ütles: ‚Mina teatan neile teie olukorrast.‘“ (Ja Ülev Allah ilmutas püha salmi ning ütles tähenduse järgi:) „Ärge mingil juhul pidage surnuteks neid, kes on saanud šahiidiks Allah Kõigekõrgema teel! Tõesti, nad on elavad ja saavad oma Issanda juures elatist. Nad rõõmustavad selle üle, mida Allah Kõigekõrgem on neile andnud (šahiidi astme üle). Ja nende kohta, kes ei ole veel nende järel (šahiidiks saades) nendega ühinenud, tahavad nad anda rõõmusõnumi: ‚Neil ei ole mingit hirmu ja nad ei kurvasta.‘ Nad rõõmustavad Allah Kõigekõrgemalt tuleva anni ja armu üle ning rõõmusõnumi üle, et Allah Kõigekõrgem ei lase usklike tasul kaotsi minna.“34 „Allah Kõigekõrgem ilmub neile ja ütleb: ‚Oo Mu teenrid! Öelge, mida te ihaldate, ja Ma lasen teil seda külluslikult maitsta.‘ Siis nad ütlevad: ‚Oo meie Issand! Ei ole andi, mis oleks kõrgem nendest andidest, mille Sa oled meile andnud, et me seda paluksime. Paradiisis sööme me alati seda, mida ihaldame. Kuid kui me midagi paluksime, siis paluksime, et meie hinged pandaks tagasi meie kehadesse, et meid saadetaks tagasi maailma ja et meid tapetaks uuesti, kui võitleme Sinu teel.‘“

Nüüd ei olnud seal enam midagi teha. Nad kogusid end kokku ja valmistusid lahkuma. Uhudis, kuhu nad olid tulnud džihaadiks Allahi teel (džihad fi sabilillah), see tähendab Allah Kõigekõrgema usu levitamiseks, oli peetud ajaloos võrratu lahing. Oldi nähtud õilsate kaaslaste lugematuid kangelastegusid, mida silm ei suuda haarata ja mis ületavad igasuguse kujutlusvõime, ning uskmatutele oli antud veel üks õppetund.

„Oo Hamza! Mitte kunagi ei ole kedagi tabanud ega taba nii suur õnnetus kui sind. Oo Allahi Sõnumitooja onu! Oo Hamza, Allah Kõigekõrgema ja Tema Sõnumitooja lõvi! Oo Hamza, kes sa tegid head! Oo Hamza, Allahi Sõnumitooja kaitsja! Allah Kõigekõrgem halastagu sinu peale!…“ Hadith šarif

Maailmade isand (sallallahu alaihi va sallam) asus koos oma õnnistatud kaaslastega teele valgusküllase Mediina poole. Harra nimelisse paika jõudes seadis ta oma kaaslased ridadesse, tõstis oma õnnistatud käed ja hakkas Allah Kõigekõrgemat anuma ning tegi sellise dua: „Oo Allah! Kiitus ja ülistus kuulub kõige enam Sinule. Oo Allah! Ei ole kedagi, kes juhiks õigele teele selle, kelle Sina eksiteele jätad, ega kedagi, kes viiks eksiteele selle, kelle Sina õigele teele juhid… Oo Allah! Tee meile usk armsaks. Ehi meie südamed usuga. Tee meile vastikuks uskmatus (kufr), ülemeelikus ja piiritus. Tee meid nende hulka, kes teavad, mis on kahjulik meie usule ja maailmale, ja nende hulka, kes on jõudnud õigele teele. Oo Allah! Lase meil elada moslemitena ja surra moslemitena. Ühenda meid vagade ja heade hulka. Sest nad ei ole ei need, kes kaotavad oma au ja väärikuse, ega need, kes oma usust taganevad. Oo Allah! Karista ka uskmatuid, kes pidasid Sinu Sõnumitoojat valetajaks, pöördusid Sinu teelt ära ja sõdisid Sinu Prohveti vastu! Saada neile oma karistus, mis on tõde ja tõelisus!… Aamen!“

Ka õilsad kaaslased ühinesid selle duaga, öeldes: „Aamen! Aamen!“ Meie armas Prohvet oli koos oma kaaslastega jõudnud Mediina lähedale. Mediinasse jäänud naised ja lapsed olid voolanud teedele ning püüdsid ärevuse ja kurbusega tulevas sõjaväes näha Universumi isandat. Kui nad nägid tema valgusküllast, maailma valgustavat palet, kiitsid (hamd) nad Allah Kõigekõrgemat. Seejärel otsisid nende silmad sõjaväest isasid, abikaasasid, poegi, emapoolseid ja isapoolseid onusid. Kui nad neid ei näinud, ei suutnud nad pisaraid tagasi hoida. Nähes oma kaaslaste kurba olukorda, kurvastas väga ka halastuse meri, meie isand Õilsaim Sõnumitooja, ja tema õnnistatud silmist voolasid pisarad.

Korraga nähti, et meie isand Prohvetile läheneb Kabša Hatun, hazrat Saad ibn Muazi ema. Uhudis oli tema poeg Amr saanud šahiidiks. Kui ta jõudis õnnistatud Prohveti ette, ütles ta: „Mu ema ja isa, mu hing olgu sulle ohvriks, oo Allahi Sõnumitooja! Alhamdulillah, et ma näen sind elusa ja tervena. Kui sina oled terve, on kõik õnnetused minu jaoks tühised!“ Ta ei küsinudki oma südamekalli poja järele. Meie armas Prohvet avaldas talle kaastunnet tema poja Amri surma puhul ja ütles: „Oo Saadi ema! Rõõmusõnum sulle ja tema perekonnale: kõik need, kes neist šahiidina langesid, on kogunenud Paradiisi ja saanud üksteisele kaaslasteks. Ka oma pereliikmete eest teevad nad eestpalve (šafaat).“

Kabša Hatun ütles: „Me oleme rahul kõigega, mis tuleb Allah Kõigekõrgemalt, oo Allahi Sõnumitooja! Kes neid pärast selliseid rõõmusõnumeid enam taga nutab! Palu (dua) nende eest, kes jäid maha.“ Maailmade isand tegi duad: „Oo Allah! Võta nende südametest kurbus! Ja tee need, kelle nad maha jätsid, parimaks nende seast, kes on maha jäänud!“

Meie isand Prohvet ütles oma kaaslastele, pidades silmas võitlust ihu himudega: „(Oo mu kaaslased! Nüüd) me tulime tagasi väikesest džihaadist ja alustame suurt džihaadi.“35 Seejärel soovitas ta kõigil oma kodudes puhata ja haavatutel oma haavu ravida. Ka tema ise oli haavatud. Ta läks otse oma õnnelikku koju.

Hamra al-Asadi sõjaretk

Mediinasse tagasi jõudes võttis Õilsaim Sõnumitooja (sallallahu alaihi va sallam) tarvitusele abinõud, sest oli võimalik, et ebajumalakummardajad pöörduvad iga hetk tagasi ja ründavad Mediinat.

Uhudi lahingule järgnenud esmaspäeval tahtis ta, kuigi oli haavatud, näidata, et moslemid ei ole eilsest lahingust nõrgaks jäänud, ja hirmutada vaenlast, et see ei tuleks Mediinasse tagasi. Seepärast ütles ta Bilal al-Habašile: „Ütle: ‚Allahi Sõnumitooja käsib teil vaenlast jälitada! Need, kes eile Uhudis koos meiega ei võidelnud, ärgu tulgu. Tulgu ainult need, kes võitlusest osa võtsid!’“ Kui Bilal sellest käsust kaaslastele teatas, valmistusid nad kohe teele, kuigi paljud neist olid haavatud. Isegi rängalt haavatud vennad Abdullah ja Rafi jooksid, niipea kui nad meie isand Õilsaima Sõnumitooja kutset kuulsid, hoolimata kõigist oma valudest mudžahidide ridadesse, öeldes: „Kas me tõesti laseme käest võimaluse minna koos Allahi Sõnumitoojaga sõjaretkele?!“

Meie armas Prohvet hakkas koos oma kuulsusrikaste kaaslastega ebajumalakummardajaid jälitama. Rauha nimelises paigas said nad teada, et ebajumalakummardajad olid kogunenud ja otsustanud Mediinat rünnata ja moslemid hävitada. Selgus, et ka see abinõu oli üks meie isand Prohveti imedest (mudžiza).

Kui ebajumalakummardajad kuulsid, et meie isand Õilsaim Sõnumitooja tuleb nende vastu, lahkusid nad hirmunult oma asukohast ja pöördusid Mekasse tagasi.36

Meie isand Prohvet jälitas neid kuni Hamra al-Asadi-nimelise paigani. Kaks ebajumalakummardajat võeti kinni. Seal viibiti kolm päeva ja pöörduti siis Mediinasse tagasi.

Allah Kõigekõrgem kiitis neid auväärseid kaaslasi, kes läksid Hamra al-Asadisse, püha salmiga, mille tähendus on: „Neile, kes ka pärast haavata saamist tõttasid vastama Allah Kõigekõrgema ja Tema Prohveti kutsele, ja eriti neile nende seast, kes teevad head ja hoiduvad halvast, on väga suur tasu.“37

Ibn Kamia, üks neist, kes olid Uhudis vandunud meie armsa Prohveti tappa, läks pärast Mekasse naasmist ühel päeval mäele oma lambaid vaatama. Ta leidis oma lambad mäe tipust. Üks jäär nende hulgast jooksis kiiresti tema juurde ja hakkas Ibn Kamiat puskima. Ta puskis teda ikka ja jälle, kuni rebis ta tükkideks ja tappis.

Abdullah Šihab az-Zuhrit hammustas Mekasse minnes valgetäpiline madu ja ta suri.

Kõik, kes olid meie isand Prohveti elu kallale kippunud, said aasta jooksul oma karistuse ja surid.

„Oo mu kaaslased! Nüüd me tulime tagasi väikesest džihaadist ja alustame suurt džihaadi“ Hadith šarif

Kui tema sõber joob maomürki, saab sellest eluvesi,
kui tema vaenlane joob vett, muutub vesi tõesti maomürgiks.
Igas tilgas lainetab tuhat halastuse merd,
kui ta sirutab käe, et abdesti võttes oma roosipõskedele vett valada.
„Kas jõuaksin ta jalge tolmuni“, ütleb vesi ja rändab ajastuid lakkamata,
lüües pead kivilt kivile, uitab vesi kodutult.
Kübe kübeme haaval tahab vesi tema läve tolmule valgust (nur) külvata,
ja kuigi ta tükkideks rebitaks, ei pöördu vesi sellelt lävelt.
Eksijad teavad, et sinu kiituse (naat) kordamine on rohi,
nõnda nagu joodik joob vett,
et joobejärgsest piinast vabaneda.
Oo Habibullah, oo inimestest parim, ma igatsen sind,
nõnda nagu janused põledes vett igatsevad.
Sina oled see helduse meri, mis Miradži ööl
oma anni kastega jootis püsitähti ja planeete.